Sõbranna mees vihkab mind — põhjusega

Ega ta peagi mind armastama, jumal hoidku selle eest. Aga sõbralik võiks ikka olla, ja viisakas. Tegelikult aga põrnitseb parima sõbranna mees mind varjamatu pahameelega. Kui olen sõbrannal külas, läheb ta teise tuppa, lausudes virilalt: rääkige siis oma naistejutte!

Alguses, kui nad alles sõbrannaga koos elama hakkasid, ma ju püüdsin. Andsin ennast talle nii vähe näole kui võimalik. Ei seganud neid südaöösel ega varahommikul. Kuid olgu ma kui kena ja viisakas tahes, need viltused pilgud ja tigedad äraminekud muudkui kestavad. Ja enam ma ei püüagi. Sest ma sain vist aru, miks ta mind ei kannata.

Asi ei ole üldse minu isikuomadustes. Asi on selles, et ma tean temast liiga palju.

Ma tean temast kõike.

Ma tean, kas tal on pikk või lühike. Ma tean, mida ta hommikuks sööb. Ma tean, mis sõnu ta liiklusummikus ja voodis kasutab. Ma tean, kui tihti ta habet ajab. Ma tean, mis talle meeldib ja mida ta kunagi ei tee. Ma tean temast kõike.

Ja mingil moel ta aimab seda. Kas see ei aja siis tigedaks? Võib-olla arvab ta isegi, et meie „naistejutud“ koosnevadki tema käitumise arutamisest. No ausalt, vahel jah… aga vahel ei. Meil on muustki rääkida.

Kuskilt kuulsin ütlemist, et armastatu sõber on su suurim vaenlane. Huvitav, millest see tuleb? Kas ainult kadedusest, et vaimset lähedust jagatakse ka kellegi teisega? Või on tõesti alati tegu hirmuga „millest muust nad ikka räägivad kui minust“. Ja kui nii, siis miks seda nii väga karta? Las räägivad!

Mina kardaks seda siis, kui mul oleks midagi häbeneda. Kui ma oleks enda meelest halb. Siis ma muidugi ei tahaks, et minu tegusid arutataks.

Järelikult — sõbranna mees arvab, et on halb mees. Ja kardab, et ma tean seda. Ja ikkagi — mis siis? Ma ju usun, et ta püüab, ja üle oma varju ei hüppa keegi.

Kui ei saaks mitte kellelegi rääkida sellest, mis kodus tegelikult toimub, läheks suurem osa naisi ruttu hulluks. On vaja ventiili. Ja on vaja ka lihtsalt inimlikku lähedust, jagamist, vahel lohutust, julgustamist või ainult ärakuulamist. Kõik see ei tähenda, et naine võtab oma seitse asja ja kolib hoopis sõbrannaga koos elama. Paistab, et mehed lausa seda vahel kardavadki.

Seda, et see lõputu “naistejutt” lõpeb mehe mahajätmisega.

Samamoodi võõrastavad mehed vahel naise ema, eriti siis, kui naisel on emaga soojad ja lähedased suhted. Appi, kindlasti rääkis ta emale meie viimasest tülist! Kellelegi ju peab naine rääkima. Halbu asju ei tohi ainult enda sees hoida. See, et ta oma suhetest üldse räägib, näitab üksnes seda, kui lähedasena ta end mehega tunneb. Ja seda, et ta soovib leida head lahendust, kuidas elada paremini. Kui ta tahaks meest maha jätta, ei suudaks ema ega sõbranna arvamus teda kõigutada.

Jah, ma tean sõbranna mehest asju, mida peale minu maailmas teab veel ainult üks inimene — tema naine. Ma tean asju, mida teatakse ainult kõige lähedasemate kohta. See on tõepoolest imelik. Ja ikkagi naeratan ma sõbrannale külla minnes tema tigedale mehele. Ma tean, et ta kardab. Ja mina tean, et tal pole selleks põhjust.