Sugulastevahelised abielud — keelatud?

On üldteada tõde, et kogu Euroopa kuninglikud perekonnad on olnud omavahel väga tihedates sugulussidemetes, ning ikkagi eelistasid monarhid abielluda väljavalitutega „oma ringist”. Küll on ikka suurelised tobud, mõtleme põlastusega kunagistele valitsejatele. Isegi talupojad said aru, et naist ei tohi oma külast võtta, muidu on järglased haiged ja nõrgad.

Igas külas leidus mõni tark vanainimene, kes tundis kõikide külaelanike sugupuud kuni kuuenda põlveni välja ning oskas öelda, kas noored on veresuguluses või ei. Kas siis tõesti sundisid vaid kõrkus ning iha säilitada rikkusi „rumalaid” aristokraate vältima ebavõrdseid abielusid ühiskonna alama kihi esindajatega ning vana-Egiptuse vaaraosid abielluma oma õdedega? Tegelikult pole kõik kaugeltki nii lihtne, kui esmapilgul näib.

Puhas liin

Kas te teate, kuidas aretatakse tõupuhtaid traavleid? Omavahel ristatakse lähedasi sugulasi, kellel on vajalikud omadused, antud juhul väledus, ning vaadatakse, kes ilma sündis. Need loomad, kellel pole vajalikke omadusi, praagitakse välja ning need ei jäta endast järglasi. Ülejäänutega jätkatakse paaritamist omavahel. Kui lõpuks kõik varsad sünnivad väledatena ning annavad kindlalt selle omaduse järgnevatele põlvkondadele edasi, ongi tekkinud „puhas liin”. Tõsi, igasuguse erandliku väärtuse eest tuleb maksta — kõik traavlid on närvilised, tundlikud, ägedad, ning mis kõige tähtsam, neil on nõrk immuunsüsteem ning nad on sagedamini haiged kui aeglased tööhobused.

Järgmine ülesanne seisneb puhta liini lahjendamises, milleks tuuakse sisse üks vastupidav lihtne hobu, andmaks järglastele vitaalsust. Nii saabki valmis suursugune tõug — kiired, tundlikud, haprad ja targad. „Puhtaverelised!” ütlevad uhkusega omanikud.

Inimesed erinevad selles suhtes üsna vähe loomadest. Sugulastevaheliste abielude eesmärgiks valitsejate vahel ja aristokraatide seas oli õigustatud püüd saada „puhas liin”, üheainsa põhiomadusega — taltsutamatu võimuihaga ja oskusega saavutatut kindlalt käes hoida ning seda kaitsta. Aristokraadid andsid põlvest põlve edasi mitte ainult elegantse jalakuju, peene kondi ning miniatuursed käed, vaid ka päriliku ande käsitseda virtuooslikult külmrelva ning oskuse perfektselt ratsutada. See, kes polnud vehklemises ega ratsutamises eriti edukas, hukkus esimestel sõjaretkedel ning ei jõudnudki pärijaid soetada, kuna sõjaretkedest tuli osa võtta juba 15-aastaselt.

Ellujäämise tingimused

Kuninglikes perekondades, keset õukonnaintriige ja vandenõusid, võitluses krooni eest jäid ellu mitte füüsiliselt kõige tugevamad, vaid kõige targemad, kavalamad ning salakavalamad, need kes üle kõige maailmas ihkasid valitseda. Rumalaid ja lihtsameelseid, olgugi kehalt tugevaid, ootas peagi mürgitamine või hävitamine terariistade läbi — pole ju mõtet niisama troonil istuda.

Üsna sageli jäid tippu haiged ja poolearulised, kuid täis soovi ja oskust valitseda. Hispaania troonil olnud Habsburgide dünastia kuningad Felipe II, Felipe III ning Felipe IV olid abielus nõbude või oma õdede-vendade tütardega . Imperaatorid piinasid lossikasse, kannatasid paranoiade ja hirmsate migreenide käes ning juhtisid oma riike.

Kuningliku soo mandumine ilmneb mitte niivõrd füüsilistes kannatustes ning selges psühholoogilises patoloogias, kuivõrd soovimatuses valitseda. Viimane Vene tsaar Nikolai II, nii nagu ka viimne prantsuse kuningas Louis XVI, olid küll eeskujulikud ja head pereisad, kuid riiklikku tarkust polnud kummalegi õnnetule valitsejale antud ning ega nad ei ihaldanudki seda. Ja just soovimatus valitseda ongi monarhi tõeline õnnetus, mitte aga hemofiiilia (verehaigus), mille päris inglise kuninglikku liini pidi Nikolai II poeg Aleksei.

Talupojal omad mured

Hoopis teised ülesanded seisid lihtsate talumeeste ees, ning nende järglaste probleem lahendati hoopis teiste meetoditega. Haige kuningliku lapsukese järele valvasid kümned ravitsejad ja hoidjad. Teda pandi riidesse ega lastud näppugi liigutada: „Ainult valitsege meie üle, teie hiilgus”.

Külainimeste seas olid hinnas teised väärtused: nõutud oli füüsiliselt tugev ja sitke töömees. Ellu jäid mitte kõige targemad, vaid kõige tervemad ja tugevamad. Polnud neil kümmet hoidjat, keegi ei pühendanud end haiglase lapsukese eest hoolitsemisele — kõik rassisid koidust ehani tööd teha, et ellu jääda. Ja mida rohkem sündis perre lapsi, seda rohkem oli töökäsi. Seetõttu polnud lihtsatel inimestel mingit mõtet soodustada sugulusabielusid, mis olid võimelised ilmale tooma haige ja töövõimetu lapsukese või jätma hoopis ilma järeltulijateta.

Väga lähedased

Nõbude vahel puhkevad sageli õrnad tunded. Sugulaslik lähedus kindlustab huvide ja iseloomude sarnasuse ning säilitab samaaegselt mõninga distantsi, mis lasebki tekkida seksuaalsel veetlusel.

Kuulus vene helilooja Igor Stravinski sõbrustas juba 10-aastaselt oma nõo Katerina Nosenkoga. Õigeusu kirik keelas teoreetiliselt abielud kuni neljanda astme suguluseni, praktikas aga vaatas taolistele liitudele läbi sõrmede, ning noored laulatati väikeses kirikus Peterburi lähedal. Aasta pärast sündis esimene laps, seejärel veel kolm tervet ja tugevat võsukest. Stravinskite abielu kestis kaua ning oli väga õnnelik.

Kui on tarvis hoolega järele mõelda

Tavalistes abieludes kõigub võimalus saada kaasasündinud patoloogiaga laps kusagil 2-3 % vahel. Sugulussuhete puhul on see arv 4-6%. Vahe polegi nii suur, et sellesse liialt tõsiselt suhtuda ning keelata endale õnn lapsi saada. Hoopis teine lugu on olukord pärilike haiguste puhul, mis antakse edasi vanematelt lastele ning ilmutavad end vaid juhul, kui vigane geen on saadud nii emalt kui ka isalt. Mida lähedasem sugulusside, seda rohkem omatakse ühesuguseid geene. Ning sellel juhul on haige lapse sünni tõenäosus nõbudevahelises abielus juba 1/8 või isegi veel suurem.

Seetõttu, astudes sugulusabiellu ning mõeldes tulevastele lastele, tuleks kindlasti koostada endale oma sugupuu koos kõikide haigustega, mida sugulased põdenud on. Sellega tuleb kindlasti pöörduda arsti poole konsultatsiooni saamiseks. Võtke kuulda professionaalide nõu. Kui on olemas pärilik haigus, on väga tähtis teada, milline nimelt.

Raske neuroloogilise häire risk sunnib kindlasti vältima lapse saamist, skisofreenia ja epilepsia panevad mõtlema. Samas — tänapäeva meditsiini arengutaseme juures — ei takista tõenäosus haigestuda päritavasse suhkruhaigusesse või migreeni vanemlikku õnne.

Pole olemas kahte ühtemoodi õnnelikku perekonda

Kiretu teadus kinnitab, et sugulusabielude puhul sünnib palju tarku ja geniaalseid lapsi, palju psüühiliselt ja füüsiliselt haigeid ning väga vähe keskmisi. Seda reeglit kinnitab euroopa juutide lugu, kes elasid suletult ning eelistasid nõbudevahelisi liite oma keskkonnast.

Albert Einsteini vanem, esimesest abielust sündinud poeg oli andekas ja asjalik, noorem kannatas raske depressiooni all ning lõpetas oma päevad psühhiaatriakliinikus. Teist korda abiellus Einstein oma onutütrega, ning nad ei võtnud endale enam riski saada ühiseid lapsi.

Otsus loobuda lapse sünnist pole siiski kohtuotsus pere liidule.