Suur poiss ja mängib nukkudega!

Kuigi jaapanlasi on väga palju, vaevalevad nad kogu aeg üksinduse käes. Küll on nad üksinduse leevendamiseks leiutanud aparaadis elava loomakese Tamagotchi, seejärel juba natuke rohkem looma moodi Aibo. Nüüd on järg jõudnud inimnäolise sõbrani. Täpsustagem — naisenäolise „sõbrani”.

Patriarhaalse maailmakäsitluse järgi peab naine a) vait olema ja b) lamama. Alates 1999.a.aastast on jaapani meestel selline unistus täitunud. Iga jaapani mees võib saada omale maailma kauneima, ilma ühegi iluveata kaunitari, kes ei tänita meest hilise kojujõudmise pärast, ei raiska mehe kogu palka tühja-tähja peale, ei virise, et tal pole selga midagi panna, riietub alati mehe maitse järgi, ei hüsteeritse ega nuta, ei menstrueeri, ei ähvarda lahutusega ega ema juurde sõitmisega. Ideaalne naine! Ökoloogiliselt puhastest materjalidest, täpsemalt pehmest plastikust.

Armastuse nukud (Love dolls) on jaapani meeste uued pruudid. Jutt ei käi mingitest täispuhutavatest kolme auguga seksinukkudest. Kaugeltki mitte.

Nukud on silikoonist, mis tundub katsudes sama pehme ja siidine kui päris nahk. Kõik nende jäsemed on erakordselt paindlikud, võimaldades panna jalga üle põlve, kõverdada küünarnukke, istuda, lamada, vannis käia. Plastikust naised on väga armsate nägudega ja võimalikult elulähedased, neile võib tellida ükskõik millise soenguga paruka ja isegi häbemekarvade värvust valida, rääkimata juba silmade värvist — kõik ikka selleks, et vastata oma „isanda” unistusele. Ja muide, sugugi mitte kõigil mudelitel pole „töökorras” vagiinat.

Mehed, kes sellise nuku omale soetavad, ei jäta teda tavaliselt enam kunagi maha. Hoopis vastupidi — tihti saavad neist fanaatilised kollektsionäärid, kes terve oma korteri täidavad kimonosse või roosasse kodukleiti riietatud kaunitaridega, nagu on sobilik korralikele koduperenaistele.

Hoolitsevad mehed valivad oma naistele ilusaid riideid ja pesu selga, tervitavad neid hommikul ja töölt saabudes, teevad koos fotosid, mida püüdlikult „perekonnaalbumisse” kleepida. Väidetavalt käituvad mehed oma vaikivate „naistega” niivõrd loomulikult, et võõras inimene ei pruugi kõrvalt vaadates arugi saada, et tegu pole elava partneriga.

Mõned mehed võtvat oma „naisi” isegi turismireisile kaasa, ja õhtul restorani sööma.

Ei tasu arvata, et silikoonpruute soetavad omale ainult vananevad pervod või hormoone täis teismelised. Statistika ütleb hoopis, et selliseid nukke ostavad 25-50 aastased majanduslikult kindlustatud (nukud on kallid, muide) mehed, kõrgharidusega, hästi karjääri teinud, enamasti äris. Just sellistest meestest unistavad ka päris-naised!

Ostjate hulgas on ka abielumehi, kes nuku jaoks soetavad omale konspiratiivkorteri ning hoolitsevad tema kui armukese eest.

Kõiki neid printse ühendab üks asi — neil pole õppimise ja karjääri kõrvalt kunagi jäänud aega täisväärtusliku pere loomise jaoks.

Väidetavalt on üheks põhjuseks, miks mehed plastmassiga kodu mängivad, ka jaapani naiste eneseteadvuse tõus — naisedki tahavad teha karjääri, nautida seksuaalset vabadust ning vahetada tihti partnereid.

Seepärast on meeste hulgas igavesti truud vaikivad sõbrannad nii populaarsed.

Ei oska arvata, kas see mood millalgi Eesti meesteni ka jõuab.

Pildid pärit www.orient-doll.com.