Suure pere ema Karin Heinsaar: üks laps on kindlasti vähe. Üksi oma vanemate unistusi ja lootusi täita on lapsele suur koorem

Suurpere ema Karin Heinsaar on veendunud — pärast teist last ei ole enam vahet, kui palju lapsi peres kasvab. Tema teadis juba varakult, et soovib endale suurt peret, sest emadus on tema jaoks alati olnud midagi eriti ilusat.

Mitu last sul on ja kas sa ise pead ennast paljulapseliseks?

Mina olen tänaseks tegelikult sünnitanud üksnes kolm last, aga koos nendega olen aastaid kasvatanud ka oma varalahkunud abikaasa poega eelmisest abielust. Tema elab nüüd juba iseseisvat elu. Ka enne oma lapsi hoidsin kümmekond aastat teiste omi. Nemad on mulle endiselt olulised. Mõtlen neile, hoian nende tegemistel silma peal.

Aga küsimus, kui palju on palju? Ma ei tea. Üks on kindlasti vähe. Üksi oma vanemate unistusi ja lootusi täita on lapsele suur koorem. Minu pedagoogist tädi ütles kord, et pärast teist last ei ole enam vahet. Arvan umbes samamoodi.

Miks sa ei piirdunud ühe või kahega nagu tavaliselt kombeks? Mis arvad, miks ei julge/taha eestlannad rohkem lapsi kui 1-2?

Nii palju kui end mäletan, olen alati emaks saada soovinud. Emadus oli minu jaoks juba lapsest saati midagi eriti ilusat. Seda teadsin kindlasti, et tahan mitut last, aga lapsed sünnivad armastusest, vahet pole, kui palju neid saadakse. Ma ei ole elus suur planeerija. Elu on looming. Mul on väga raske aimata, miks keegi tahab vähem või rohkem lapsi või otsustab üldse mitte saada. Personaalsel tasandil pole see kellegi asigi. Riigi jaoks on kahanev iive loomulikult problemaatiline.

Mulle väga meeldis kaks nädalat tagasi Raivo Männi poolt Postimehes ilmunud artikkel Naudeldes üksindusse, kus selgitatakse puust ja punaselt, kuhu me tüürime. Prognoos on hirmutav. Arenenud maailma naine on iseseisev ja kontrollib oma taastootmist, ning elab teadmises, et ta peab oma lapsed ehk üksi üles kasvatama. Mehe ja naise rollide hägustumine on soodne pinnas konfliktideks. Naine ei suuda ega peagi olema korraga hea karjäärinaine ja ideaalne koduperenaine. Mehed tunnevad end kasutu või väärtusetuna. Kumbki pool ei tea enam, mida endalt või teiselt oodata. Kooselud purunevad kergemini, sest ka üksi saab hakkama ja inimesed lähevad näiliselt kergema vastupanu teed, keskenduvad asendavatele naudingutele ja elavad üksikuna.

Kuidas tajud suhtumist lastesse? Ütlus “laps räägib siis, kui kana pissib” on väga visa meie sõnavarast kaduma ning seda rõhutatakse jätkuvalt üsna tõsiselt.

Vanem generatsioon kannab endas oma lapsepõlve. Tänased noored on laste suhtes juba lugupidavamad. Tegelikult peaksid ka lapsed mõistma, et maailm on täis inimesi, kes erinevalt mõtlevad ja arvavad. Mind paneb hoopis muretsema see kõige peale solvumine, mis erinevatel tasanditel pead tõstma on hakanud. Las igaüks arvab, mida arvab. Kuniks autoritaarne nõukogudeaegne memm või taat kätega minu last paika panema ei hakka, arvaku, mida tahab. Kas Eesti on hea koht laste kasvatamiseks? Olen veendunud, et Eesti on parim koht elamiseks ja ka laste kasvatamiseks. Raha võiks alati rohkem olla, aga see selleks

Praegu levitab üks seltskond poliitikuid arvamust, et naised PEAVAD sünnitama. Kas peavad? Mida arvad naistest, kes ei taha lapsi?

Loomulikult võiks lapsi olla rohkem ja poliitikute ülesanne on mõelda, kuidas seda soodustada. Käskudega selliseid asju ei reguleeri. Rasedus ja lapsevanemaks saamine pole millegagi võrreldavad. Seetõttu on otsust mitte last saada raske nimetada teadlikuks otsuseks. Kui naine hiljem kahetsusesta elada suudab ja oma energia mujal realiseerib, on vast hästi. Kui naine hiljem otsust kahetseb, on mul temast kahju. Inimesed on erinevad ja neil on omad põhjused. Oluline on, et me elame õnnelikult. Oluline on südamerahu.

Mida arvad väga levinud ütlusest, et naine peab sünnitama ainult nii palju lapsi kui suudab üksinda üleval pidada?

Tegemist on klišeega, mille kasutajad sageli ei mõtle, mida ütlevad. Iga inimene võib homme surra, lootusetult haigeks jääda või töö kaotada. Elus pole garantiisid. Seetõttu on see ütlemine totter. Tõde on seegi, et nii naised kui ka mehed on suutnud väga palju lapsi üks üles kasvatada.

Millisena tajud suhtumist endasse kui mitme lapse emasse ja paljulapselistesse üldiselt?

Ma ei tea, kuidas minusse või meisse suhtutakse. Minu lapsed on sageli sassis pea või lontis sokkidega kooli läinud, sest olen ammu tööl ja ei kontrolli seda olukorda. Ka ei paista nad silma laitmatu käitumisega, aga pole vast ka kõige hirmsamad. Kuna ma ise teisi inimesi hukka mõistma ei kipu, sest pean seda rumalaks, siis on mul ka üsna ükskõik, mida kusagil arvatakse. On selge, et suure pere kodu võib olla suurema tõenäosusega sassis, lapsevanemad võivad olla tõenäolisemalt rohkem koormatud/väsinud ja loomulikult on neil vähema tõenäosusega sääste ka kodu remondiks. Seega olukord ise soodustab negatiivse kuvandi teket. Abivajajad pered on suurema tõenäosusega sellised, kus on üks või kaks täiskasvanut ja palju lapsi. Pered, kus on kaks teenivat täiskasvanut ja laps, ei satugi huviorbiiti, ehkki ka seal võib majapidamine räämas ja laps hoolitsuseta olla.

Kas sina oled tajunud ahistamist või diskrimineerimist tööl seetõttu, et sul on lapsed?

Mina diskrimineerimist kogenud pole. Ma usun, et mõneti negatiivne suhtumine on olemas, aga annan endale aru, et neil inimestel on selleks õigus. Olen ise hetkel tuulerõugetes Markeniga hoolduslehel ja selge on see, et see tähendab teistele suuremat töökoormust. Inimesed peavad olema teineteise suhtes mõistvad. Mingit võluvitsa ma pakkuda ei oska.

Kuidas sina ennast laed? Mida siis teed selleks, et jõud ja tahe tagasi saada, kui need mõnikord otsa lõppevad?

Laengi siin koduses Nõmme metsas. Ma armastan liikuda ja muusikat kuulata, lindude lendu ja aastaaegade vaheldumist jälgida, elu üle mõtiskleda, vahel kodus midagi nikerdada, vahel mõne luuletuse kirjutada, vahel midagi maitsvat küpsetada. Kui aega napib, muutub inimene nutikaks. Metsas käin sageli hommikul, kui teised magavad. Muusikat kuulan ja mõtisklen tööle jalutades. Suure pere lapsevanema puhul on eriti oluline end mitte ära kaotada. Vastasel korral võib kergesti katki minna. Seda tuleks ennetada. Ei tohi unustada, kui paljude inimeste heaolu eest sa vastutad.

Mida ütleksid emadele, kellel on 1-2 last ja kes mängivad mõttega suuremast perest, aga ei julge seda mõtet teoks teha?

Natuke raske küsimus. Laste saamine on minu arvates midagi väga loomulikku. Lapsed pakuvad meile erilise kogemuse, kasvatavad meid, on meile sageli kaaslasteks ja sõpradeks. Hirmude puhul tuleks eelkõige põhjustesse süüvida.