Tamara de Lempicka elas kui tõeline art déco diiva

 (7)
Tamara de Lempicka elas kui tõeline <em>art déco</em> diiva
Scanpix

Tamara de Lempicka oli poola päritolu vene maalikunstnik, kes töötas, täismeik peal ja pintsel maniküüritud sõrmede vahel. Läbi ja lõhki seltskonnadaam, portreteeris ta põhiliselt rikkaid aristokraate ja nende naisi-lapsi-armukesi. Ning magas hiljem neist paljudega.

Üks on selge: sellel kunstnikul on lööki tänapäeva Hollywoodis. Asi algas 1994. aastal, kui Barbara Streisand pani müüki Lempicka maali “Aadam ja Eeva”. Tänapäeval koguvad Lempicka töid nii Sharon Stone, Jack Nicholson kui ka Madonna, kusjuures viimase kogus olevat veel arvukamalt vaid Frieda Kahlot. Eelmisel aastal müüdi Lempicka maalitud “Madame M portree” Christie’s oksjonil 6 130 500 dollariga ehk kallimalt kui sealsamas väljas olnud Monet’ ja Renoiri taiesed…

Ometi jäävad kunstikriitikud külmaks: Lempicka olla küll stiilne, kuid teisejärguline. Noh, aga mis siis? Igal juhul näib, et art déco on rikaste ja kuulsate hulgas taas laineharjal, ning koos sellega on laineharjal ka selle kunstivoolu kroonimata kuninganna Tamara Lempicka.

Tamara de Lempicka (sündides Maria Górska) sünniaeg vajub aegade hämarusse. See võis olla aasta 1898 või 1900 — proua kasutas erinevaid aastaarve. Tema vanemad kandsid kõlavaid nimesid, otsekui tegelased bulvariromaanist: Malvina Decler ja Boris Gurwik-Górski. Maria elu esimene aastakümme möödus Varssavis jõukas poola-juudi peres, kus traditsioon nägi ette, et selle liikmetest maalitaks portreed. Kaheteistaastane tütarlaps viidi naisportretisti juurde. See käik jättis talle niivõrd sügava mulje, et ta otsustas ka ise kunstnikuks hakata. Enam-vähem samal ajal vedas aristokraatlik vanaema neiu Itaaliasse, kus ta armus sealsete renessansimeistrite töödesse. See kiindumus — nagu muide kõik Lempicka kiindumused — peegeldub ka tulevase maalikunstniku töödes.

Kui tüdruk oli 14, otsustasid ta vanemad abielu lahutada. Tamara (tookord ikka veel Maria) ei soovinud ema uue mehe juures elada. Isepäine tütarlaps põrutas Peterburi, kus tema tädi oli abielus muinasjutuliselt rikka pankuriga, ning sukeldus oma noorusele vaatamata suurilmaellu. Õige pea kohtas neiu ooperiteatris ka oma tulevast — Peterburi naiste lemmikut, advokaat Tadeusz Lempickit. Tahtejõuetu ja leebe loomuga Lempicki veendi abielusse astuma korraliku kaasavara abil, mille pankurist onuke pruudile andis. 1916. aastal Lempickid abiellusid. Esimene abieluaasta oli kui üks lõputu pidude pillerkaar. Siis aga algas Venemaal revolutsioon ning bolševikud panid pan Tadeuszi revolutsioonivastase tegevuse pärast vangi.

http://www.tamara-de-lempicka.org/Adam-and-Eve,-1932.htmlTamara de Lempicka Venemaalt põgenemise lugu kõlab tema kirjeldustes muinasjutulise ja absoluutselt ebareaalsena. Lempicka oli üldse kõva valevorst. Ta on näiteks värvikalt kirjeldanud, et kui tšekistid Tadeuszile järele tulid, olnud nad voodis armatsenud; et ta olevat andunud Rootsi konsulile, et päästa vangisolev mees; et ta siiski ei olevat andunud Rootsi konsulile, kuid too, olles liigutatud neiu ilust, olevat neiut siiski aidanud… Olgu kuidas on, igal juhul said Tamara ja tema mees Venemaalt tulema ja asusid elama Pariisi. Ning hilisemas elus olevat Tamara kõige rohkem kartnud kaht asja: viletsust ja kommunismi.

Üleöö kunstnikuks

Kommunistide eest pääses ta küll pakku, kuid viletsus koputas Pariisis kohe uksele. Tuli müüa kaasatoodud juveele — rikkad sugulased ei suvatsenud Lempickeid enam finantseerida, Tadeusz ei käinud tööl ning muutus laisaks, tigedaks ja depressiivseks. Kõige tipuks sündis paaril laps — tütar Kizette. Lempickite seni glamuurne elu võttis vägisi proosalised mõõtmed. Ometi suutis Tamara ka selles olukorras ennast kehtestada: kahekümnendate aastate Pariisis lihtsalt oli tema maailm.

Loe veel

Jean Cocteau’lt olevat kunagi küsitud, mida ta näeb Tamara de Lempicka töödes. “Caravaggio valgust, Fernand Léger’ vorme ja Chaneli huulepulka,” kõlanud vastus. Tamara, kes oli ka ise nimetatud huulepulga fänn, asus usinalt maalikunsti tudeerima (algust oli ta teinud juba Peterburis). Ta kujundas kunstikursustel ja eri kunstnike ateljeedes eratunde võttes vaid kahe aasta jooksul välja isikupärase stiili ning hakkas oma kõrgseltskonna kontakte kasutades maalima portreesid, kasseerides iga maali eest sisse 50 000 franki, mis tookord oli küllaltki kopsakas summa.

Lempicka maalis eranditult kõrgklassi modelle — markiise, krahve, vikonte, ameerika miljonäre, isegi Kreeka kuningannat Elisabethi ja Hispaania kuningat Alfonso XIII. Keskklassi intellektuaale tema töödel suurt ei kohta. Ta ei suutnud maalida isegi kuulsat itaalia kirjanikku Gabriele d’Annunziot, kes 63-aastaselt maaliseansside ajal armus Tamarasse nagu narr. Pikk, sihvakas ja küüniline Lempicka kutsus kirjanikku tagaselja “vanaks sõjaväevormis kääbuseks”, kuid kandis tema kingitud sõrmust kuni oma surmani.

Aastatel 1922-1933 töötas Tamara kui meeletu. 1925. aastal tegi ta ainuüksi oma esimese Milanos toimunud isikunäituse jaoks kuue kuuga 28 maali. Samaks ajaks, möödunud sajandi kahekümnendate aastate keskpaigaks, hakkas Euroopas välja kujunema kunstistiil, mida tulevikus hakati hüüdma art déco’ks — eeskätt tarbekunstis ja sisearhitektuuris avalduv ohjeldamatu luksuse pidu, maitsekas ja dekoratiivne külluse pillerkaar. Ja Lempicka külmad kaunitarid asusid selle silma rõõmustava, kuid südant külmaks jätva kunstistiili keskmesse.

Ohjeldamatu elu

Tamara saatis tütre jalust ära pansionaati, jättis Tadeuszi koju melanhoolitsema, kõlistas õlgadest randmeni ulatuvaid käevõrusid, nuusutas koos André Gide’iga kokaiini, jõi piiritust jääga segamini ja kandis marabusulgedega kaunistatud tualette. Maalikunstniku ametist sai tema käsitluses fetiš — Lempicka küüned olid alati maniküüritud, ta võttis enne maalima hakkamist vanni ja kandis ka maalides vahel õhtutualette. Tütar Kizette, keda Lempicka hiljem oma vanust varjates esitles kui oma nooremat õde, meenutab: “Ta maalis neid, rikkaid, edukaid, populaarseid, parimaid — ja magas neist paljudega.”

Lempicka armulood olid omal ajal kuulsad. Oma Aadama — tollesama, kelle kujutise Streisand oksjonil maha müüs –, leidis Lempicka ühelt Pariisi ristmikult. Tamara tegi mehele, kes tavaelus pidas politseinikuametit, otsekohese ettepaneku stuudiosse alasti poseerima tulla. Tubli prantsuse politseinik olnud rõõmsalt nõus — kuid kujutis tema alasti kehast on Lempicka loomingus üsna erandlik sel lihtsal põhjusel, et Tamarat huvitasid peamiselt naised. Kahekümnendate aastate Pariisis oli palju kunstimaailmaga seotud lesbisid, ja Lempickat seostati selliste naistega nagu Violet Trefusis, Vita Sackville-West ja Colette. Samuti oli ta armunud ööklubilauljasse Suzy Solidori, keda võib mõistagi leida ka tema maalilt.

Lempicka biseksuaalsed eelistused peegelduvad tema piltidel. Kõik tema kujutatud naised mõjuvad Hollywoodi kuldajastu diivadena — nende huuled on väga punased ja silmalaud väga tumedad, neil on ideaalne maniküür ja sõrmedes briljandid, nad lebasklevad diivanil või hõljuvad otsekui õhus, nad kallistavad teineteist, lobisevad laisalt telefoniga või poseerivad üsna kahemõtteliste kallade ja orhideede taustal. Mehed seevastu on külmad monstrumid, nende silmad on tühjad ja elutud nagu suurvürst Gavriil Konstantinovitši portreel. Aga Lempicka ise? Tema istub autoroolis, tal on käes musketärikindad ja peas lendurikiiver, ta juhtib rohelist Bugattit, üht kõige kiiremat ja kallimat luksusautot maailmas… Väidetavalt oli see esimene kord, kui lõuendil kujutati autoroolis naist. Ajakiri Die Dame avaldas selle portree oma esikaanel 1925. aastal.

Paruness Kuffner

Kahekümnendate aastate lõpus sai Lempicka tuttavaks rikka õpetlase, lastetooli leiutaja doctor Boucardiga, kes kogus ühtlasi ka moodsat kunsti. Boucard ostis mõned Lempicka tööd, siis aga pakkus välja tehingu: maaligu Lempicka temast, tema naisest ja tütrest portreed, tema aga finantseerib kunstniku ülalpidamist kahe aasta jooksul. Selleks ajaks oli Tamara juba hüljanud oma Tadeuszi (või siis Tadeusz tema), jättes endale mälestuseks portree halli näoga vananevast eluvennast. Boucardi tugi võimaldas osta moodsa korteri, mille urbanistlike interjööride taustal sai ajakirjanikele mõnuga poseerida. Boucard kutsus Tamara ka New Yorki, mis lummas naist oma linnaenergiaga — ja Lempicka maalidele ilmusid jalamaid Manhattani pilvelõhkujad. Pittsburgi Carnegie instituudis toimus ka Lempicka maalide esimene näitusmüük Ameerikas, kuid paraku hävis seal teenitud raha 1929. aasta majanduskriisis.

1928. aastal külastas Lempicka stuudiot rikas parun Raoul Kuffner, kes soovis lasta maalida oma armukest, andaluusia tantsijannat Nana’d. Tamara tegi Nana’st maali ja võttis seejärel mängleva kergusega üle tantsijanna positsiooni paruni elus. 1933. aastal sai Lempickast paruness. Taas võinuks ta nautida rikka naise muretut elu, kuid siis ilmnes, et rajudel Pariisi pidudel on ka oma pahupool: Lempickal algas sügav depressioon. Vastne paruness hakkas käima psühhiaatri vastuvõtul ning maalis ta ühtlasi üles Püha Antoniusena.

Paraku hakkas pärast Wall Streeti krahhi tasapisi moest minema ka Tamarale kuulsust toonud art déco. Ja nagu me kõik teame, ei ole midagi igavamat kui eile moes olnud röögatus. Ühesõnaga — Tamara isikupärane stiil hakkas töötama tema vastu.

Ometi polnud Tamarale alati edu toonud kohanemisvaist teda sugugi hüljanud. Lempicka mõistis selgelt, et kolmekümnendate aastate Euroopa rahu ja vaikus on ainult näiline ning et peagi algab sõda. Tal läks korda oma parunile auk pähe rääkida: suured maavaldused Kesk-Euroopas müüdi maha, raha paigutati Šveitsi panka hoiule ning juba 1939. aastal sõideti Ameerikasse. Paraku eelistati neljakümnendate aastate alguses sealgi Lempicka tüünetele lesbidele abstraktseid värviplärakaid. Mõnda aega püüdis paruness samuti “panna” abstraktsionismi ja isegi jäljendada samuti Ameerikasse kuulsuse jahile saabunud Salvador Dali’d, kuid loobus sellest õige pea ja pöördus oma isikupärase laadi juurde tagasi.

Lempicka ei pruukinud olla enam kõige moodsam kunstnik, kuid oma positsioone seltskonnas ta loovutada ei kavatsenud. Ta sõitis Hollywoodi ja kuulutas uue maali modellide otsinguil välja tõelise castingu. Tema stuudios käis “proovimas” enam kui sada neiut. Nad riietusid Tamara ees lahti, samal ajal kui paruness istus tähtsalt tugitoolis, rüüpas veini ja vaatas filmirežissööri ilmel nende noori kehasid. “Riidesse! Järgmine!”

Ameerika seltskonnaajakirjandus ristis Tamara “pintsliga parunessiks” — üldsuse silmis oli ta rikas veidrik, kes veidike tegeleb ka maalimisega. Kuffnerite New Yorgi korter oli sisustatud Tamara südamele armsas art déco stiilis: antiik, luksus, loomanahad. Tema salongis käisid Greta Garbo, Mary Pickford, Tyrone Power. Nii et mõned Hollywoodi staarid pidasid Lempickast lugu juba tema eluajal, ehkki nähtavasti mitte tema kunstiande tõttu.

1962. aastal suri ootamatult laevareisil viibiv parun Kuffner. Lempickale oli see kaotus, millest ta ei suutnud toibuda elu lõpuni. Armsa abikaasa lahkumise järel sooritas ta kolm ümbermaailmareisi järjest, kuid see ei toonud tema hingele oodatud leevendust. Vananevast primadonnast sai tõeline nõid, kes türanniseeris kõiki. Eriti sai vatti tema tütar Kizette, kelle Houstoni koju ta pärast oma rännakuid elama asus. Kizette oli abielus geoloog Harold Foxhalliga, peres kasvas kaks tütart, kuid ühtlasi tuli tal pidada ema kunstiagendi ja erasekretäri ametit. Emas lõi aga välja vanaldase staari julmus, kes kardab, et tütar röövib temalt meeste kogu tähelepanu…

Tagasitulek

1969. aastal tekkis kahel noorel Pariisist tulnud kunstikaupmehel äkki küsimus: mis on saanud tollest Lempickast, art déco diivast rohelise Bugatti roolis? Nad hakkasid teda otsima… ja avastasid tema nime tavalisest telefoniraamatust. Ukse avas õhtutualetis vana naine, kortsus nagu Mehhiko puuslik. Ta oli juba üle seitsmekümne aasta vana, ammu kunstimaailmast välja puksitud, kuid töötas ikka veel oma ateljees, maalis midagi lihtsalt niisama, enese lõbuks. Ja nüüd pakuti talle näitust Luksemburgis!

Nii algas Tamara de Lempicka comeback. Oma elu lõpuaastad veetis ta Mehhikos — pidevalt hüsteeritsedes, näitusi viimasel hetkel ära jättes, tütre ja galeristide närvidel mängides. Maailm ei rahuldanud teda enam mitte ainult seepärast, et oli ta ära põlanud kui kunstniku, vaid kuna Lempicka arvates polnud uue aja inimestes enam seda sära, mida maalida.

Tamara de Lempicka testament nõudis, et tütar puistaks kunstniku põrmu Mehhiko vulkaani Popocatepetli kohal laiali. Mida too ka tegi. Ent tema ebatavaline elukäik ei vajunud unustusse — Lempicka biograafia põhjal on Kanadas ja USA-s valminud mitmeid teatritükke. Ja need on olnud väga menukad — tema biograafial põhinevat näidendit “Tamara” mängiti Los Angeleses 11 aastat järjest (1984-1995), kusjuures see oli kõige kauem selles linnas järjest esitatud näidend üldse. Viimati jõudis Lempicka elu aga lavale New Yorgis 2005. aastal, kui näitlejanna Cara Wilson esitas tema elu põhjal tehtud monoetenduse “Déco Diva”.

Ju siis oli, mida mängida.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare