Helin pajatab meile oma loo:

Kõigepealt alustasin jalutamisega: argipäeviti võtsin ette väiksemad vahemaad, nädalavahetustel pikemad. Seejärel lõime kolleegidega spordirakendusse Endomondo väljakutse, mis innustas läbima järjest pikemaid distantse.

2016. aasta sügisel märkasin Facebookis kutset tulla Sparta spordiklubi Kaalukate jooksugrupi proovitrenni. Otsustasin minna vaatama-proovima. Kõigepealt viis treener Toomas Tarn meid kurssi treenimise põhitõdedega, millele järgnesid jooksuharjutused. Õnneks polnud esimene treening sugugi üle jõu käiv, seega kutsusin ka sõbranna Katerina endaga ühinema. Ja niimoodi alustasimegi jooksutreeningutega — korra nädas käisime Spartas, kaks-kolm korda treenisime iseseisvalt. Loomulikult liikusime ka igal võimalusel jala.

Meie eesmärk oli kindel — läbida iga kord vähemalt kümme kilomeetrit. Kuna alguses puudus jaks see ühe ropsuga maha joosta, läbisime vahemaa vaheldumisi joostes ja kõndides. Tasapisi hakkasid aga jooksudistantsid pikenema, kuni lõpuks polnud vajagi jalutada.

Panime paika uue väljakutse: minna vana-aasta heategevusjooksule. Kuna meie tempo oli suhteliselt aeglane, otsustasime läbida 8,4 kilomeetrit tunniga. Seejuures aga tuli tuhin sisse ja nõnda parandasime korralikult isiklikke rekordeid.

Kuna olime korralikult trenni vihtunud, tahtsime teada, kuidas reageerib organism kaalulangetamisele. Nõnda seadsime sammud SYNLABi laborisse, kus võtsime ette 12 vereanalüüsist koosneva tervisekontrolli „Tervisesportlase pakett“. Selgus, et ma pole treenides enda lihaseid kuidagi kahjustanud, samuti taastun piisavalt ja ülekoormusest pole juttugi. Õnneks olid ka hapniku- ja vedelikuvarud organismis tasakaalus. Niisiis sain kinnituse, et olen poole aastaga ilma suurema vaevata kaotanud umbes kaheksa kilo ja minu organism on seejuures täiesti korras.

Muidugi ei piisa vaid jooksmisest, suur roll on ka toitumisel. Siin võtsin kuulda personaaltreeneri Maris Kajari soovitusi: toitumist tuleb muuta nii, et selleks saaks elustiil. Nõnda polegi ma toitumisharjumustes suuri muudatusi teinud: söön kõike, hoides kogustel silma peal. Tegelikult näib, et olen kogu aeg suhteliselt tervislikult toitunud, kuna menüüs on alati olnud nii puu- ja juurviljad kui kala tähtsal kohal.

Eks tuleb mulgi teinekord ülesöömist ette — noh, näiteks kolleegi sünnipäeval, kus on väga raske end tagasi hoida. Õnneks näitasid analüüsid, et saan toidust kätte piisavalt rauda, rasvu, magneesiumi ja kaltsiumi ning süsivesikute ainevahetus on kontrolli all.

Enda kogemuse põhjal julgen öelda, et kõige õigem oleks alustada jooksutreeningutega treeningrühmas, niimoodi saab kuulata treeneri õpetussõnu ja kaob oht üle pingutada. Iseseisvaks treenimiseks tasub leida endale kaaslane, sest niimoodi motiveerib üks teist. Isegi kui ühel tekib tunne, et täna kohe kuidagi ei viitsi, ajab teise innukus liikvele.

Kuna joosta saab iga ilmaga, siis olemegi lähtunud põhimõttest „pole halba ilma, on vale riietus“. Vahele on jäänud mõned üksikud külmemad päevad, kuid ausalt, vihm pole olnud kordagi takistuseks. Talvel vaheldusid välitreeningud sisetreeningutega jõusaalis, kus mitmekesist treeningprogrammi pakkus meile treener Sten Põldsamm.

Kokkuvõtteks võin öelda, et jooksutreening on jõukohane igaühele, tuleb ainult valida õige tempo ja sobiv distants. Samas on vajalik aeg-ajalt kontrollida, kas valitud elumuutus on tervislik.

Helin enne