Üksindus ja suur vabadus lapsepõlves, palju draamat ja tragöödiaid ehk kirjanik Katrin Pauts jagab nippe, kuidas saada kirjanikuks

 (6)

Katrin Pauts
Katrin PautsFoto: Rauno Volmar

Minuga oleks kõik nagu üleöö juhtunud. Paljud ehitavad oma edu aastaid, aga mulle sadas kõik kohe pähe. Kas see ei aja vihale ega kadedaks? Eks olen seda nii lillede vahelt kui ka otsesõnu kuulnud küll. Tegelikult muidugi ei juhtu sellised asjad üleöö. See on eluaegsete soodumuste ja kogemuste tulemus, mida ei ole kellelgi teisel võimalik kahe aastaga järele teha. Kirjaniku enda elu on tema suurim kapital. Mu elu pole olnud lihtne, õieti ongi niisugune saatus vaid tugevatele ja ma ei usu, et keegi vabatahtlikult seda endale sooviks.

Aga loomingulise inimese jaoks on see parim võimalikest eludest.

Mõned sammud:

Üksindus ja suur vabadus lapsepõlves. Kasvasin üksi (kuigi mul on ka vennad ja õde, on meil väga suur vanusevahe). Vanemad olid kolhoosis tööl, mina üksi kodus. Keegi ei kontrollinud mind, mu eakad vanemad olid kõike näinud sõjaaja lapsed, mitte ise vatis kasvanud. Sellised ei oska rahuajal oma laste pärast üle muretseda.

Tegin, mida tahtsin. Käisin, kus tahtsin. Lasteaeda sattusin alles viiesena vahetult enne kurikuulsat nullklassi. Distsipliin lõi mind kohe jalust ja ma ei õppinudki seda aktsepteerima.

Mul ei olnud meie külas mängukaaslasi muul ajal kui nädalavahetustel ja suvel. Mängisin väljamõeldud tegelastega, ehitasin oma pähe keerulisi skeeme ja sündmusi.

Loe veel

Seotud lood:

Peaaegu kogu lapsepõlve elasin ilma telekata. Meil oli must-valge Rekord olemas, aga harilikult oli see rikkis. Selle asemel lugesin ja unistasin. Praegu loen väga vähe ilukirjandust, armastangi mõelda, et lapsena lugesin eluaja normi ära. Kui lasteraamatud kodust ja külaraamatukogust otsa said, lugesin täiskasvanute omi. Saada kirjanikuks on mu kõige varasem mõte, muudest elukutsetest hakkasin mõtlema alles palju hiljem.

Ma ei ole iialgi armastanud kooli, üldse mitte ühtki institutsiooni, kus on tegemist rahvamassi ja distsipliiniga. Koolis mind narriti, olin üksildane veidrik. Tundide ajal tundsin igavust. Viibisin oma fantaasiamaailmas. Ja palju juhtus sedagi, et ma kooli minna ei tahtnud ega viitsinud, vaid hiilisin pärast ema tööleminekut koju tagasi ja lugesin sada korda huvitavamaid asju.

Koolis meeldisid mulle ainult kirjandid ja õige varsti sai selgeks, et kuigi muidu olin distsiplineerimatu ja veider laps ("See on üks isemoodi laps," oli esimesi kommentaare, mida õpetajatelt enda kohta kuulsin), päästavad need mu naha. Mind hoiti koolis mu suure ande pärast, mis ei jäänud isegi maakooli õpetajatel märkamata.

Eks siis sain esimese maitse suhu faktist, mis ka palju kadedust tekitab: ürgsele talendile andestatakse kõik.

Tegude eest, mida mina koolis tegin (peamine, et ma ei käinud kohal ega suvatsenud õppida aineid, mis ei meeldinud), oleks keskmine õpilane kohe välja visatud. Mina sõitsin oma kirjandite najal läbi keskkooli ja ka mitmesse ülikooli (mu Tartu ülikooli sisseastumiskirjand peaks ka mingis kogumikus leiduma).

Elus on mul ette tulnud palju draamat ja tragöödiaid, peamiselt pereringis ja seda lapsepõlvest alates. Üks valearusaamu on, et kogetu aitab samalaadset teostes kirjeldada. Tegelikult on kasu hoopis selline, et kui oled psüühiliselt ekstreemses olukorras, pead õppima sealt põgenema.

Kui olen kirjeldanud oma pealtnäha hullumeelset kirjutamisprotsessi, siis eks tule arvestada, et seegi on eluaegse harjutamise tulemus. Olen põgenemiskunstnik. Minna maisest kehast ja ümbritseva juurest ära pole juhuslik anne, vaid olen seda endas kaua treeninud, lapsest peale.

Keegi ei omanda sellist võimet üleöö.

Oma esimeseks elukutseks valisin ajakirjanikutöö ja usun päriselt ka, et ilma selleta kirjutaksin praegu kamarajura, mida keegi ei avaldaks. Nooremana ehk enne lehetööd arvasin minagi, et sõna ja vormiga edvistamine ja eksperimenteerimine teeb mind kuidagi targemaks ja sügavamaks. Ei teinud. Olen mõnegi teismelisena kirjutatud lühijutu ja luuletuse Loomingust tagasi saanud - aitäh, Asta Põldmäe!

Veel tõhusam kui printmeedia on televisioon. Telesaade ei saa venida, seal ei saa keegi ülearu muliseda - kolm sõna ja cut! Olen saateid monteerinud ja see aitab igasugustele struktuuridele kaasa - kuigi ma skeeme ja outline'isid ei kasuta, on struktuur mul peas. See kogemus teeb ka stsenaristitöö palju lihtsamaks.

Kirjutanud ja lugusid jutustanud olen kogu oma elu. Ka telesaade või leheartikkel on lugu. Mis siis, et ma varem raamatuid ei kirjutanud, nullist alustanud ma pole ja tegelikult ei tulnud ka edu üleöö. Ka mu kontaktid meedias (mis ka on paljusid kadedaks teinud, on mind ju põlglikult "turundushaibiks" nimetatud - kus mujal kui Hargla fännigrupis) pole eile pähe sadanud. Seegi on paari aastakümne pikkuse töö vili, mis mulle ehk tõesti turundamist veidi lihtsamaks teeb. Keegi ei keela kadedatelgi kogemusi ja tutvusi hankida - töötage end üles ja voilà.

Mulle meeldib olla üksi, seista omaette teistest eraldi, kirjanike ühised üritused ja muu karjakäitumine mind ei huvita. Suure tõenäosusega ei astu ma kunagi kirjanike liitu. Ma ei loe teisi kirjanikke - see tõrge tekkis, kui ise kirjutama hakkasin. Kõik mõjutab sind. Käsi peseb kätt. Massi hulgas sa ei võida midagi, vaid kaotad end killukaupa ja muutud teistega aina sarnasemaks. Pealegi ei usu ma, et ühe kirjaniku kogemus saaks kedagi teist aidata.

Tugevad on üksi ja just sellepärast on nad tugevad.

No nii. Kas tundub ikka veel, et üleöö? Imesid ei juhtu ja paljut ei saa me ise valida. Minu puhul mängivad kokku saatus ja anne, üks teiseta jääks kahvatuks. Ikkagi pime õnn, juhuste kokkulangevus ja miskid imepärased planeetide konstellatsioonid on loomeinimese edu taga. See pole tegelikult järeleaimatav ja õpitav on kirjutamine teatud piirini.

Allikas: katrinpauts.com

Loe ka Katrin Pautsi kolmandat romaani "Öömees".

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare