Ülle Madise: sport, keemia ja juura võiksid lahku jääda

 (3)

Ülle Madise: sport, keemia ja juura võiksid lahku jääda
Foto: Kristo Parksepp

Meie õiguskantsler Ülle Madise (43) on meister mitmel alal. Ta on lõpetanud kuldmedaliga Tartu 15. keskkooli ja cum laudeTartu Ülikooli, on teaduste doktor (2007) ja riigiõiguse professor Tartu Ülikoolis. Samas ei kohta me seaduslikkuse järelevalvajat seltskonna- ja muude kergemat sorti ajakirjade esikaantel, sest õiguskantsler on virtuoos veel ühes distsipliinis: era- ja tööelu lahushoidmise alal. Spordi suhtes teeb Ülle seekord erandi.

Kui ma diktofoniga reede pärastlõunal õiguskantsleri kantseleisse jõudsin, oli Ülle Madise töönädal juba lõpusirgel. See nädal oli kunagise sporditüdruku jaoks olnud korralik maraton, oma kabinetis arvuti taga sai õiguskantsler „jalga puhata” harva.

Ühel päeval, kui ametlikud kohtumised kestsid kella üheksast üheksani ja joosta tuli nagu tuuleiil, väsis mind saatev töövari õhtuks ära.

(rõõmsalt) Aga kestvusalad meeldisid mulle juba lapsepõlves ja pikamaadistantsil läheb mul siiamaani hästi.

Kui õiguskantsler käis mõni päev varem Koeru keskkoolis esinemas, küsisid lapsed, kelleks ta saada tahtis ja mida oskab soovitada.

„Igast kodust, koolist ja maanurgast, nn tava- ja süvaklassist, spordi- ja muusikaklassist on võimalik jõuda just sinna, kuhu tahate. Küsimus on tahtmises ja natuke ka õnnes. Õnnes kohata inimesi, kes inspireerivad, ja oskuses õiged valikud ära tunda.”

Seotud lood:

Siit on hea edasi minna!

Ülle, oled ühes meie varasemas vestluses konstateerinud, et ülikoolis on kõigepealt mõistlik endale faktid selgeks teha ning selle jaoks on kõige paremad Brockhaus Enzyklopädie ja Encyclopaedia Britannica.

Aga enne ülikooli? Mis oli siis sinu jaoks oluline?

Sa ise ju enne diktofoni sisselülitamist ütlesid, et tee sporti, siis on ka õppimine korras. Mul oli korras ja tahtsin kangesti tippsportlaseks saada.

Töökus oli küll maksimaalne, aga näed, iluvõimlejat ja seitsmevõistlejat minust ei tulnud. Võitmise tahe on minus alati olnud — sellepärast tahtsingi tippsportlaseks saada.

Treener küll kinnitas, et geneetiline andekus tuleb korrutada töökusega, aga ükskõik kui palju ma trenni ei teinud, tippsportlast minust ei saanud. (naerab)

Elasid lapsepõlves Tartus, Annelinnas. Kujutan ette, et poisid mängisid jalgpalli, aga millist hoovisporti tüdrukud viljelesid?

Kummikeksu, mädamuna ja rahvastepalli.

Loe veel

Kuidas sulle õigluskantslerina tagantjärele tundub, kui õiglane see on, et rahvastepalli võistkondade kaptenitel on kaks elu?

(Ei pilguta silmagi) Põhiseaduse aspektist on see muidugi õiglane. Kapten on ju kapten. Aga rahvastepallis olin ma kõva — nii püüdjana kui viskajana.

Kõva ja täpne käsi pidi Üllel olema juba esimeses klassis, kui ta võitis spordipäeval palliviske täpsusvõistluse. Esikolmikusse mahtusid veel tulevane ametiühingu juht Peep Peterson ja blondi peaga Vallo. Korvpallilaua konstruktsiooni külge oli riputatud võimlemisrõngas ja sellest tuli pall läbi visata. Kui kaugelt märki visati, võta nüüd tagantjärele kinni, aga sellel võistlusel ta poistest jagu sai. Fotogi on sellest spordipäevast säilinud.

Aga nagu tüdrukule kohane, meeldisid Üllele graatsilisemad ja silmale rohkem ilu pakkuvad spordialad.

Küllap esimene spordielamus oli iluuisutamisega seotud. See oli nii võrratu, ma lausa rippusin teleekraani küljes! Mäletan hästi Anna Kondrašovat (Levandit), tema hüppeid ja käed puusas maandumisi. Ka täna annaksid need lisapunkte.

Võtsin seda kui ülevat tunnet, osavust ja inspiratsiooni. Rõõmustasin andekaid ja kõvasti trenni teinud inimesi vaadates, et see tuleb neil võistlustel nii kihvtilt välja.

Üksnes rõõmustasid? Kas sa ise …

Jah, aga sellega tegelemiseks Tartus võimalusi ei olnud. Oma uisutiirud tegin põhiliselt hoovis. Ka maal tiigijääl või kui eriti vedas, siis Külitse järve peal. Meil oli küll hokistaadion nii kooli kui ka kodu lähedal, aga enamasti olid seal hokipoisid, kes tüdrukud mõistagi välja tõrjusid.

6-aastasena tahtsin kangesti kooli minna, aga mind ei võetud. Nii rõõmsameelne laps, kes juba kolm aastat lugeda mõistab, rikkuvat neil kõik ära. Aga ma sain vähemasti iluvõimlemistrennis käia.

Sealt sain hea füüsilise põhja alla. Iluvõimlejaks saamise unistus kadus, kui kuulsin pealt, kuidas vanematele öeldi: „Siit tippu ei tule. Võib niisama teha.” Kooliajal sai mind kavades ära kasutada ja Janika Mölderile hoidsin pöialt edasi.

Ülle pandi elukohajärgsesse kooli ja tema klassist tehti spordiklass.

Ja ala, mida me hakkasime tegema, oli kergejõustik.

Lühimaadistantsidel ei olnud ma tugev, sprindis ei saanud väga head hinnet mitte kunagi. Isegi mitte siis, kui olin väga heas vormis ja jooksin 13-14-aastaselt 800 meetrit elu parima aja. Isegi naiste järgu sain!

Äkki oli nende normidega midagi viltu, et ka väga treenitud inimene ei saanud maksimumi? Näiteks pikamaajooksus oleks minu meelest võinud norm olla mitu minutit kõrgem, ikka oleksin viie saanud.

Kaugushüpe oli mul küll viis, aga tänu kõhulihastele ja hüppetehnikale. Tõkkejooks tuli välja, kuna olin käinud võimlemistrennis. Või ka kõrgushüpe, kuigi ma arvan, et mu hüppevõime ei ole uskumatult hea. Aga seal on vaja kiirendust, tõuget ja painduvust. Kui selg hästi paindub, hüppad ju palju sentimeetreid kõrgemale. Mulle meeldisid tehnilised alad ja tekkiski soov seitsmevõistlejaks saada. Virge Naerist jälgisin hoolega.

Ja nüüd jutustab õiguskantsler ühe põneva loo. Spordiklassi tüdrukutele hakkas nimelt silma, et tõelised sportlased on vahetevahel vigastatud…

Loe pikemalt ajakiri Sport veebist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare