Tema teekond moemaailmas algas üle 10 aasta tagasi, kui ta assisteeris kuulsat stilisti Sarah Richardsoni. Seal sai ta hindamatuid kogemusi töötades nimedega nagu Hedi Slimanega, Terry Richardsoniga, Mert ja Marcus ning brändidega nagu Lanvin (Alber Elbaz), YSL ja Rochas.

Täna töötab Alice USA ajakirjas „Document Journal“, mis on üks tunnustatumaid sõltumatuid ajakirju, mis esitleb moetööstuse tõusvaid tähti ja ikoone nagu Mario Sorrenti, Oliver Rizzo, Willy Vanderperre ja Joe McKenna. Alice tegeleb ajakirja juures Euroopa moe- ja turgude toimetajana.

Meil õnnestus talt endalt uurida, kuidas ta nii kaugele jõudnud on ja millist nõu järgmistele generatsioonidele jagab.

Räägi pisut mulle oma kogemusest? Kuidas sa moemaailma sattusid? Kas see oli alati sinu unistuseks?

Tegelikult oli see puhas juhus, alustasin oma karjääri ca 12 aastat tagasi Milaanos, kus õppisin juurat. Mul oli alati moega väga hea suhe aga mul ei olnud selles osas mitte mingeid oskusi. Kõik ütlesid, et sulle meeldivad riided, aga see riiete kokkusobitamine pole mingi töö. Nii õppisingi hoopis juurat ja seejuures vihkasin seda.

Londonisse kolisin selleks, et ennast avastada ja sain aru, et riiete kokkusobitamine on ikkagi töö. Teadsin, mida ma tahan, aga ei osanud kuskilt alustada, seega läksin kursustele, mis andis mulle algteadmised ja veidi parema arusaamise sellest, mis see mood tegelikult on.

Samal ajal alustasin Sarah Richardsoni juures praktikaga. Lõpetasin kursuse ja et ma juba olin assistendina mõnda aega töötanud sain aru, et olin selles päris hea. Ma olen väga õnnelik, et sain kohe tööle ja ei pidanud praktikale saamise pärast võitlema. Järgmised 5 aastat olingi Sarah assistent. See oli väga hea praktika — sain tegeleda kuulsustega ja tõesti õppida oma ala profilt. Ausõna — õppisin temalt kõike, mis moe alal õppida on.

Siis alustasin freelancer'ina ja see oli hoopis teine asi. Tõeline reality check. Aga ka see etapp tuleb läbi teha. Ca kaks aastat tagasi pakkus Sarah mulle tööd ajakirjas Document ja nüüd olengi seal.

Document Journal on üks kõige hinnatum väljaanne moe valdkonnas. See on näiteks stilistile väga hea hüppelaud ja nüüd mul on juba oma kliendid, kellega tööd teha.

Jaga mõni nipp noortele tüdrukutele, kes unistavad sarnasest karjäärist nagu sinul on.

Ma arvan, et väga oluline on rõhutada, et kuigi kõik arvavad, et moevaldkond on lihtne ja glamuurne, siis tegelikkuses on selle taga raske töö. Selleks peab valmis olema. Ei ole oluline, kui kalleid riided sa kannad või kas sul on disainerikott viimasest kollektsioonist — see on vale mulje, mille sotsiaalmeedia kahjuks liiga tihti jätab. Kõik ei saa endale sellist elustiili lubada. Isegi kui sul on pilkupüüdev välimus, aga sa ei ole valmis tööd tegema, siis kukud läbi.

Minu soovitus noortele: otsi inimesi, kes sind inspireerivad ja kellelt tahaksid õppida. Ära häbene, võta nendega ühendust. Tee selgeks, mida sa tahad teha ja ole valmis kõvasti tööd tegema. Tee koostööd nende inimestega, kellega sul loominguliselt klapib. Kindlasti teed kogu selle protsessi jooksul vigu, aga ära lase end heidutada. See on õppimise protsess.

Sa oled küll pärit Milanost, aga elad täna Londonis. Miks otsustasid ära kolida? Mida see sulle karjäärialaselt andis?

Milano on moepealinn, aga seal on täiesti erinev kultuur ja ka suhtumine moodi. Milano on tore linn, kus olla, aga see on väike. London on kosmopoliitne linn, kus on palju rohkem võimalusi. Kõik võimalused, millest ma mitte midagi ei teadnud, avanesid just seal. Londonis ei karda inimesed näidata initsiatiivi, seal tasub igasugune raske töö ennast ära. Sellepärast olen seal siiani.

Kas tundsid teise riiki kolides ka hirmu? Anna noortele nippe, kuidas sellest hirmust üle saada.

Absoluutselt — see oli väga hirmus.

Tundsin, et olen ummikus. Ma ei tahtnud Milanosse jääda ja juurat õppida, tahtsin hoopis reisida. Teadsin, et kui olen jurist, siis ma ei saa reisida, sest seadusandlus on suures osas riigipõhine. Aga mul oli unistus, et kolin Londonisse ja kui ühel hommikul üles tõusin, siis teadisin, et pean seda tegema.

Olin siis 19 ja ma ei öelnud isegi oma vanematele, et kolin Londonisse. Nemad teadsid, et läksin nädalaks puhkusele. Nii ma läksingi — ilma rahata, ei osanud korralikult inglise keelt. Et mul polnud raha, siis pidin endale töö otsima.

Alguses töötasin kohvikus ja see mulle üldse ei meeldinud. Aga see andis mulle aega mõelda, mida ma tõeliselt teha tahan. Ma teadsin, et ma ei taha olla jurist. Ma teadsin, et ma ei taha töötada kohvikus. Seega pidin välja mõtlema, mis on see, mis mind tõesti kõnetab. Õnneks sain ma kiiresti aru, kuidas olla õnnelik. Tuleb välja mõelda, mida sa südames tegelikult tahad.

Oled töötanud koos väga tuntud nimedega. Kuidas nii kaugele jõuda?

See oleneb väga palju konkreetset kliendist. Suhtlemine on oluline osa stilisti tööst. Sa ei tohi oma klienti karta või häbeneda. Pead olema enesekindel ja tunnetama, kas ta tahab parasjagu jutustada või tahab, et sa vaikides teda riietad. Siin tuleb leida tasakaal ja see tuleb kogemusega.

Alice Lefons andis loengu moebrändide konkursi Creative Narva raames. Creative Narva on moebrändide konkurss, mille peamine eesmärk on kokku tuua alustavad ja juba tegutsevad moeloojad, stilistid, õmblusspetsialistid, foto- ja videograafid, kes looksid meeskonnas oma toimiva ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise moebrändi. Projekti laiem eesmärk on Narva põneva tekstiilipärandi taaselustamine läbi moetööstuse ja loomemajandust edendavate ürituste sarja käivitamise. Lisainfo: www.creativenarva.ee