Uskumatu! Eestlasel ei olegi enam valikuvõimalusi
Tulin seekord paariks päevaks Eestisse, et tuua oma väike koer talveks ema hoole alla. Sõidame ise abikaasaga Suurbritanniast ära ja kuna Londoni koerahoidja hüppas viimasel hetkel alt, pidin kiiresti mõtlema välja varuplaani. AirBaltic on muide ainus lennufirma, mis lemmikloomi Eestisse transpordib ja võimaldas mul pisikese musta Staffordshire terjeri nimega E.T. esimest korda kodumaale tuua.
Londonis ei kulu mul E.T. pidamisele suurt midagi (välja arvatud harvad veterinaarkulud, mis on kõikjal Euroopas piiritult kallid). Kümnekilose koera toit läheb kuus maksma umbes 400 krooni ehk umbes paarkümmend naela, mis on Suurbritannias koerapidaja jaoks võrdlemisi väike summa. Kuu metroopiletki maksab mitu korda rohkem.
Tundus, et E.T. võttis Eesti hetkega omaks ja patseeris aias saba püsti rõõmsalt ringi juba esimesel päeval. Seejärel viis ema meid ühte lemmikloomapoodi, kus pidi müügil olema Tartu linna kõige parem koeratoit. Väljusin sealt aga uksi paugutades.
Tavaline koera purgitoit maksis selles kõrvaltänava tagasihoidlikus poes 58 krooni ehk tänast kurssi arvestades üle kolme naela. Tavaliselt saan ma sama raha eest Inglismaal kuus purki koeratoitu. Kolmekilone kuivtoidu pakk maksis selles poes 350 krooni. Turtsatasin pahameelest...
Tavaliselt maksab kolme kilone kuivtoidu pakk kõige rohkem 5-10 naela. Ausalt öeldes ei kujuta ma ette ka kõige rikkamat britti ostmas oma koerale kolm naela maksvat purgitoitu. E.T.’l kulub neid üks purk päevas, kas tõesti 1740 krooni kuus? Lisaks veel kaks pakki kuivtoitu 700 krooni. E.T. pidamine läheks mulle selle poe hindu arvestades maksma 2440 krooni kuus.
"Hulluks olete läinud või?" küsisin ma poemüüjalt, kes vastas mulle naeratades: "Meil on küllaga kliente, kes oma koerale parimat soovivad!"
Mina armastan ka oma koera väga, aga sellise summa välja käimiseks peab raha peale lausa vihane olema. Odavam oleks osta turu pealt värsket liha ja köögivilju, millest saaks ise valmistada mitme nädala jagu toitusid.
Lähedalasuv supermarket pakkus koeratoite küll natuke odavamalt, aga mitte palju! Seesama Pedigree purgitoit, mille eest Londonis maksan kuskil 60 penni (11 krooni) oli siin müügil hinnaga 18.90.
Uskumatu, aga koera pidamisest on Eestis saanud lapsekasvatamisega võrdne luksus.
Minu venna peres kasvab kahe kuune imik, kellele kulub hetkel vähem kui E.T.le. Isegi üheksakümmend Libero mähet saab kätte odavamalt kui koeratoidu. Ning ülikallid ökomähkmed (240 krooni) on neljajalgse sõbra toidust sada krooni odavamad. Neist jätkub muide imikule kauemaks kui kolme kilosest koeratoidupakist, mis maksab 350 krooni. See kõnealune imik on hetkel küll rinnapiimal, aga koos lapsega hakkavad kasvama ka väljaminekud.
Kui mu ema viimati Inglismaal meil külas käis, otsis ta sealsest apteegist vennatütrele vajalikke kõhutilku, mis Eestis maksid enam kui 200 krooni, ent Londonist sai need 65 krooni eest. Kusjuures toode oli sama firma oma, mis Eestis müügil.
Ka see pole ammu enam saladus, et paljud meie inimesed, kel on võimalus, käivad vajalikke kaupu ja näiteks riideid just Inglismaalt ostmas! Imelik ja sürrealistlik küll, aga eestlane otsib täna Londonis samamoodi odavamat kaupa nagu tegi seda meie põhjanaaber soomlane alles mõni aeg tagasi meie pealinnas, Tallinnas.
* * *
Jätkasin oma ahhetamist toidupoes, kui ma avastasin, et jäätis, mille sain eelmisel suvel kätte veel kuue krooniga, maksab täna 13 krooni. Eesti hinnad ei kasva mitte prontsentides, vaid neile keeratakse juurde lausa üle poole.
Ärritunult kõndisin Tartu toidupoodides ringi ja muudkui arvutasin. Jah, elu Londonis on kallis, kuid ometigi saab enamus toitu Inglismaal kätte odavamalt kui Eestis.
Ma mõistan, et pikas perspektiivis on euro meie riigile kasulik. See paneb meid maailmakaardile ja tõstab elatustaset. Hetkel on mul aga oma rahvast kahju. Inimestest nagu minu ema, kes töötavad hommikust õhtuni, et pelgalt end toita ja maksud ära maksta.
Kõige kurvem on aga see, et Eesti inimesel puudub valikuvõimalus. Kui Londonis leiab igale rahakotile sobiva toidu– ja riidepoe, on Eesti inimene nurka surutud.
Näiteks reklaamib telekokk Jamie Oliver Sainsbury supermarketid, mis on riigis tuntud odava ja hea toiduvaliku poolest. Tesco hinnad ja tooted kuuluvad keskklassi ning Waitrose toidukett sarnaneb kvaliteeti ja hindade poolest meie Stockmanni kaubamajale.
Eestlase valik on aga kesine. Supermarketite hinnad varieeruvad paari krooni võrra, millel pole tegelikkuses suurt vahet. Toit ja riided on ühtmoodi võimatult kallid ja nende hinnad ei vasta kuidagiviisi meie sissetulekule.
Loodan südamest, et euro tulek ühel hetkel siiski olukorda muudab. Paremuse suunas ja nii, et eestlase oleks võimalik valida ka millegi muu kui nälja ja suurema nälja vahel.
