Vahel on kahju ei öelda

Aeg-ajalt heliseb vist meie kõigi kodudes telefon, kes küsib “kas teil on pisut aega vestelda.” Kuulun sellesse poolde inimkonnast, kellel on raske ei öelda. Kuigi tean, et niisugusele küsimisele järgneb kaelamäärimine.

Halvasti öeldud, aga kuidas seda veenmist ikka nimetada, mil võhivõõras kodanik arvab teadvat, mida mulle tingimata vaja läheb. Vahel olen siiski ära öelnud, kuid pärast on mul natuke kurb, et pakkujat rahaliselt aidata ei tahtnud. Sest tegelikult helistas ta ju ainult sellepärast, eks ole?

Tänu oma haledale südamele olen lasknud juba üht-teist väheolulist koju kanda. Mõne raamatu, mida mul pärast läbilugemist enam kunagi vaja ei lähe. Viis kilo pesupulbrit, mille vänge lõhn mu nii ära tüütas, et ma viimased kaks kilo prügikasti viisin. Kord ei saanud ma ei öelda purupommis prükkarile, kes otsesõnu odekolonni ostmiseks raha küsis.

Hiljuti kõlas telefonist aga hoopis meeldiv ettepanek: “Valisime teid välja kingituse saajaks. Kohe tuleb meie firma esindaja, kes teeb absoluutselt tolmuvabaks kas teie vaiba või diivani.” Mõelda vaid, vahel ometi ka midagi tasuta!

Kui blond neiu oli ratastega kohvrist kraaminud välja lugematute nuppude ja pistikutega aparaadi, näitas ta seejärel mulle jäledat pilti. “Vaadake, kellega te ühes korteris elate!” lootis neiu mu ihul kananahka näha. See oli tolmulest. Miljardeid kordi suurendatud elukas mind jalust nõrgaks ei võtnud, sest olin hiljaaegu tolmulestadest lookese lehte kirjutanud.

Vaatamata teabele, et vaip sai alles läinud laupäeval lume peal puhtaks klopitud, asus neiu tegutsema. Ja üllatus, üllatus! — pärast mõningat suristamist koguski ta sealt mitu tutsakat tolmu. “Noh, mis te nüüd ütlete! Ka teie võite selle 21. sajandi ime omanikuks saada. See aparaat tähendab igas peres tõeliselt uut elu.”

Sain teada, et masin kogub tolmulestad põrandalt, seinalt, laest, õhust, kinniste raamatute lehtedelt, voodist, kardinatest, kempsupotist, lauanõudelt, külmkapist, tuhvlitest. Kättesaamatuid kohti ei leidugi.

Hind, aga hind, proovisin küsida. Kui olin seda mitu korda tulutult pärinud, istus neiu laua taha, võttis valge paberi ja kirjutas vaikides numbri… “Aga te saate pikaajalise järelmaksuga, järelmaksuga, järelmaksuga,” silus ta tagajärgi.

Tänapäeva üllatustega piisavalt karastunud, ei ahminud ma õhku ega löönud käsi kokku. Tegin vaid kiiresti peastarvutuse: mu enda väike tubli tolmuimeja maksis täpselt kaksteist korda vähem. Kui neiu ja “21. sajandi ime” lahkunud olid, sai aga mu meel jälle natuke kurvaks. Ma olin ei öelnud.