Vahetan auto rindade vastu!

Leidsin internetiavarustest teate kellestki inglannast, kes pani oma vana Honda Civicu internetioksjonile, et sellest saadud raha eest finantseerida oma rindade suurendamise operatsiooni. Mõistlik vahetus — kindlasti leiab ta suure rinnapartiiga kergemini mõne kuti, kes talle mitte ainult uue auto, vaid ka muid eluhüvesid võimaldab. Hakkasin mõtlema, mida oleks mul hinge tagant ära anda, kui oleks pakiliselt raha vaja millegi „suure ja ülla” jaoks.

Esimene ja kiire järeldus — et põlegi nagu midagi. Mul on kodus ainult elamiseks ja kodurahuks hädavajalikud asjad, arvasin alguses. Või siis asjad, mida keegi ei ostaks niikuinii.

Kunagi tudengipõlves piinas mind ühel suvel äkiline suur rahahäda. Toonasel boyfriendil oli vaja üks võlg ära maksta ja ma üritasin teda kõigiti aidata. Kogusin kõik oma hõbeehted kokku — kaelakett, kolm sõrmust ja käevõru (vanaemade kingitused keskkooli lõpetamise puhul) ja läksin oma naiivsuses pandimajja. Pandimaja pidaja vangutas ainult pead ja ei võtnud neid kui väärtusetuid üldse vastu.

Sestpeale olen, muide, teadlikult soetanud endale hulgi korralikke, väärtuslikke, väärismetallist ja –kividega ehteid, et mitte ükski pandimajapidaja ei saaks kunagi enam hapult naeratades teatada, et ma kannan väärtusetut rämpsu.

Kuigi ega ma pole rohkem pandimajja kippunud ka.

Nii, kuhu ma jäingi — ah jaa, suur rahahäda ja mida ära annaks selle leevendamiseks. Ilmselt oleneb hästi palju rahahäda iseloomust — et kas on nn lõbuvajadus või hädavajadus. Eelpoolmainit rindade suurendamist loen ma lõbuvajaduseks (isegi kui too naisterahvas ise seda hädavajaduseks võis pidada). Lõbuvajadustega on ilmselt nii, et tuleb sada korda läbi kaaluda, kas ikka on seda lõbu vaja, ja lõpuks otsustada, et ehh, elame ilma kah kuidagi ära.

Kui oleks aga miski suurem ja tõsisem, näitekeks tervisehäda, mida haigekassa ei rahasta?… Või võlg, mis ootab tasumist?

Raske küsimus. Ilmselt on sellega kokku puutunud nii mõnigi, kel vaja minna välismaale operatsioonile. Viimases hädas pöördutakse enamasti meedia kaudu heade inimeste poole annetusteks. Enamasti selle sammu kaudu ikka midagi saab, ja väga tore, et on lahkeid abistajaid, aga midagi peab ikka ise ka raha saamiseks pingutama.

Väikelaen pangast on üks lihtsamaid nippe, aga esiteks — seda saab ainult kuni 150 000, ja teiseks — hullult palju pappi peab pärast tagasi maksma.

Jääb üle midagi otsast müüma hakata. Küllap ongi auto esimene, mis loosi läheb, sest bussid ju käivad ja ilma saab hakkama. Muidugi — pärast seda, kui liisingufirma on omad huvid selle auto kallal rahuldanud, ei jää raha just liiga palju üle.

Mööbel, kodutehnika? Okei, müün diivani maha — aga kus ma siis ise istun? Kui ma teleka ka maha müüks, siis loomulikult istumise/logelemise vajadus kui niisugune kaoks samuti. Magamistoa- ja köögimööblit müüa ei saa, neid on omal hädasti vaja.

Riideid? Neist ei saa niisamagi, ilma rahata lahti. Ja guccit ja versacet ei ole kah, mida ka secondhandis uhkelt müüa võiks.

Lauahõbe? No ei ole mul sellist asja, ei ole.

Seega jäi saak ka peale analüüsi kasinaks — auto tuleks maha müüa ja siis veel pangast laenu ka võtta.

On sul aga mured, turtsatas kolleeg kõrvalt, kuni ma müügikõlbulikke asju vaagisin. Ta jutustas telekast nähtud filmist Rumeenia külast, kus inimesed müüvad enda organeid, et saada raha ja omandada materiaalseid hüvesid. Millest lahtisaamise ja tervise taastamise üle mina parasjagu pead vaevan. Looduse ringkäik vist. Ju kõlab sealmaal pealkirjas toodud lause: Vahetan rinnad auto vastu… Julmad naljad.

Mida teie olete suure rahahäda korral teinud?