Vat tahangi olla asotsiaal!

Aeg-ajalt saab mul kõigest kõrini, inimestest, saginast, arvutiklahvide klõbinast. Ka sellest, et ilmarahva silma alla ilmudes tuleb siiski viisakad rõivad selga tõmmata, ei saa ju õuest nööri pealt korjatud ja käkra kuivanud kleidiga linna peale tööasju ajama minna, või panka, või notari juurde, ärilõunast rääkimata. Sellistel hetkedel tunnen, kuidas minus tõstab pead asotsiaalne alge, mis sosistab tasa: aga ära tee, ära mine, ole see, kes sa tahad — asotsiaal.

Asotsiaali all ei pea ma silmas tüüpilist selle „professiooni” esindajat, kes tuubil kilekottidega ühe prügikasti juurest teise juurde kõigub ning kelle lõdvalt rippu vajunud püksitagumik kannab endas vähemalt viimase kolme nädala orgaanilist kultuurikihti.

Ei-ei! Tõlgendaksin asotsiaalsust hoopis kui tüdimust inimestest, suhtlemisest, töölkäimisest, “hea-näo-tegemisest- ka-paha-tujuga”, jne, jne.

Mõnikord mõtlen, miks ei ilmu kuskilt välja aadlikust esivanem, kes päästaks mind väikese varanduse abil vaevast tööl käia või teha asju selle pärast, et neid PEAB tegema, mitte et ma TAHAKSIN neid teha.

Korraliku kontorirõiva annetaksin heameelega puuduse käes vaevlejatele (kuigi vaevalt needki seda tahaks), ise trööpaksin ringi mõnusates lohmakates pükstes ja plätudes. Või kummikutes — säärikutes, nagu meie kandis rohkem öeldi.

Ma lausa armastan säärikuid, sest nende eelduseks on väike vihmasadu, aga vihmasadu ma jumaldan. Ka porilompides kõndimist, väikest solistamist ja pritsimistki. Asotsiaal võib seda endale lubada, sest tõenäoliselt ei näe seda keegi, kuna asotsiaal elabki rahulikult omaette, mitte suurlinna südames.

Põhjus polegi selles, et ma hirmus laisk oleksin ja lihtsalt tööd ei viitsiks teha. Vastupidi: mõnikord hakkab endalgi hirm, kui palju ja kui suure pühendumusega ma rügada võin. Kõike muud unustades. Mis panebki mind tagantjärgi kahtlema tehtu õigsuses — oli sel siis mingi sügavam mõte, sel rabamisel? Jälge sellest kusagile ju ei jäänud.

Hoopis teine asi on täiesti süüdimatult ja asotsiaalselt — omaette — kodus maasikapeenart rohida või heina niita. Tulemus on silmaga nähtav ja hea meeleolu iga ihurakuga tunnetatav. Samuti ei pea otsmikul higist krussi kiskuvaid juukseid siluma ega jälgima, kas viimnegi rohulible püksipõlvedelt maha sai klopitud.

Ja, mis peamine — kui sellesse asotsiaalsesse üksiolekusse aeg-ajalt ka külalisi ilmub, mõjub ka see palju kosutavamalt kui iga päev kümnete inimestega suhtlemine. Siis tunduvad ka inimesed juba täiesti toredad.

Muide, millal sina viimati, rohukõrs suunurgas, metsas jalutasid või heinamaal pilvi vahtisid? Mäletad, mismoodi maitseb tavaline heinakõrs või värske hapuoblikaleht (oblikad, muide, õitsevad praegu)? Ei mäleta? Või pole kunagi proovinudki? Igal juhul tasub.