Oled noor Eesti naine. Miks otsustasid oma elu siduda võõramaalasega?
Ma ei plaaninud ennast siduda välismaalasega, lihtsalt olukord ja tähtede seis oli selline: elasin ja töötasin võõras riigis, tema oli seal koolitusel. Mul juhtus olema sünnipäev, sai kutsutud kolleegid (meil töötas seal u 30 erinevat rahvust ja mina ainuke eestlane) ja läks nii, et saime tuttavaks. Kohe klappis. Tema oli minu jaoks huvitav, mina tema jaoks. Alguses saatsime sms-e, helistasime ja juba paar nädalat hiljem mõtlesime, et saame uuesti kokku.

Räägi temast veidi. Mis talle meeldib, mis sind võlub, mida ta eriliselt hästi oskab.
Karim on 31-aastane, Cairo kõrgklassist. Õppinud Cairo Ameerika ülikoolis. Pärast ülikooli kolis ta Dubaisse ning hakkas tööle maailma ühes suuremas tarkvarafirmas. Pärast viiendat tööaastat sai temast kogu Lähis-Ida, Aafirka ja India konsultatsioonijuht. Sellest veel ei piisanud, pool aastat tagasi kandideeris ta maailma suurimasse IT-firmasse, kus ta nüüd vastutab kogu Pärsia lahe regioonis olevate partnerite eest ning tundes teda, arvan ma, et sellega asi ei piirdu.

Kui rääkida Karimi iseloomust ja mis talle teha meeldib, siis saab selle lühidalt kokku võtta. Talle meeldib tema töö, mis vahest võib päris stressitekitav olla, ja talle meeldin Mina, kes selle stressi ära võtab ja suurt tuge annab. Ja loomulikult on talle tähtis tema perekond, kes elab Egiptuses. Rohkemaks tal palju aega ei jäägi. Dubais on sõbrad, kellega õhtuti kokku saavad, vutti vaatavad ja maailmaasju arutavad.

Ei saa mainimata jätta, kui ma Karimi esimest korda kohtasin, kuidas ma teda juba siis imetlesin: tema ellusuhtumist, tema tarkust, vastutustunnet ja kuidas ta suudab inimesi juhtida, nendega suhelda. Ning tema džentelmenlikkust. Kui paljud naised võivad uhkeldada sellega, et nende päris esimene kohtamine oma printsiga valgel hobusel, tänapäeva kontekstis siis lennuk, toimub romantilises Pariisis, jalutades käest kinni mööda Champs-Elyséed, kuulates Seine’ kaldal tänavamuusikuid ning õhtustada romantilises restoranis vaatega Eiffeli tornile.

Mille poolest erineb Egiptuse mees Eesti mehest?
See on koht, kus paljude naiste arvamused lähevad minu omast lahku. Ma usun, et kui mainin Egiptuse meest, tulevad enamikul Eesti naistel mõttesse Sharm el-Sheikhi libedad egiptlased, kes räägivad, kui kaunis sa oled ja et sa oled see üks ja ainus ja soovivad sinuga abielluda… Olen ka ise käinud ja näinud, nad on pealetükkivad ja eemaletõukavad.
Eesti mees on tore mees, kui asjad on hästi: ta on hea isa, armastav abikaasa jne. Kui asjad hakkavad aga halvemuse poole minema, on naine halb ja automaatselt ka halb ema. Mis mind otseses mõttes võlub sealses ühiskonnas on see, mis mind Eestis häirib — pereväärtused — need on number üks ja miski seda ei muuda.  

Teine kultuur, teised arusaamad — kas see pole hirmutav?
Hirmutav — jaa, on küll vahel, sest see on ikka täiesti teismoodi. Naistel ja meestel on välja kujunenud rollid, mida mõjutavad nii sotsiaalsed kui ka usulised tegurid. Mõnikord mõtlen, kas äkki mingi hetk ütleb mulle, kuidas ja mida ma pean tegema.

Meil on omavahel reeglid juba kirja pandud ja kui kummalgi on midagi öelda, siis tuleb seda teha kohe. Samuti on arusaam, et inimesed end muutma ei hakka, isegi kui sa väga tahaksid. Lihtsalt peame aktsepteerima, et tuleme erinevatest ühiskondadest ja kui tahame koos olla, siis tuleb vahel kompromisse teha ja pole mõtet võidelda lahingus, mille sa juba kaotanud oled. Siiamaani on kõik hästi, kuna ta on pärit üsna liberaalsest perekonnast: kõrgelt haritud, maailmas ringi reisinud ja näinud, kuidas mujal elatakse.

Kuidas reageeris sinu perekond, kuidas sinu mehe perekond?
Minu perekond … ütleme nii, et keegi ära ei minestanud, aga õnnest käsi kokku ka ei löönud. Mul on väga avatud ja toredad vanemad. Isa on šotlane ja ema eestlane, nad on üsna palju reisinud ja näinud igasuguseid kultuure ja rahvusi. Ja teavad mind kui head suhtlejat ning seda, et kultuuridevaheline kommunikatsioon on alati mu silmad särama pannud. Mind köidab kõik, mis on uus ja huvitav, meeldib õppida ja targematelt kuulata. Ja mees ei hüüa tulles.

Karimi perekond võttis asja rahulikult, kuigi islamis ei ole sellist asja nagu tüdruk- ja poiss-sõber, ning mees ja naine ei tohi niisama, abiellumiseta koos olla. Ema vahel noomib teda sellepärast — kuid kõige tähtsam on nende jaoks, et poeg oleks õnnelik ja kui ta on seda minuga, siis olgu nii!

Kas teil on olnud rahvuslikul tasandil arusaamatusi, tülisid?
Tean moslemeid üsna hästi. Olen elanud Küprosel, kus oli minu esimene kokkupuude seal ülikoolis käivate moslemitega, ning Lõuna-Hispaanias, kus oli moslemeid Põhja-Aafrikast, ning reisinuna Aafrikas ja Lähis-Idas tean, mis on neile tähtis ning püüan mitte provotseerida. Meil ei ole meil ette tulnud usulisi või rahvuslikul tasandil arusaamatusi, küll aga mehe ja naise tasandil.

Toon ühe näite: meil on plaanis juulis paariks nädalaks Ameerikasse puhkama minna. Paar päeva tagasi oli tööl selline raskem päev ja tuju halb, saatsin Karimile sms-i, et ta mind natuke lõbustaks ja räägiks, mida me kõik reisil teeme ja kuhu läheme. Olen hästi emotsionaalne ja tundlik, tema ratsionaalne ja kaalutlev ning vastuseks tuli: „Kallis, aga mina ei tea ju kuupäevi, millal me lähme, ma ei saa sulle midagi veel täpselt lubada.“ Mina tahtsin lihtsalt vastust, et kuidas me basseini ääres päevitame, jahiga sõitma lähme ja õhtul tantsime… Tema aga on selline mees, et niisama tühja juttu ei aja, vaid räägib siis, kui kõik juba kindel on. Tegelikult on ju kõikide naistega nii, et tore küll, kui mees lubab kuu ja tähed taevast alla tuua, kui need aga mingi aeg sealt ei liigu, on halb. Eelistan meest, kes oma sõna peab ja kui ta midagi lubab, siis nii see ka läheb. Mõnikord lihtsalt lööb naiselik kaasasündinud omadus välja — viriseda.

Millisesse riiki plaanite elama jääda?
Praegu on maailmas keerulised ajad. Karim alles vahetas töökohta ja töötab ettevõttes, mis oli üks tema eluunistustest, siis tema kindlasti ei saa ega taha kusagile minna. Ega ma seda temalt ei palukski. Ka minul on väga huvitav töö, aga kumbki meist peab otsuse vastu võtma. Arvatavasti olen see mina. Olin aasta vahetusüliõpilane Hispaanias, töötasin aasta Kesk-Euroopas ning olen väga palju reisinud ja Dubai mulle meeldib, siis mõtlen, et kui olen siiamaani edukalt hakkama saanud, miks peaks nüüd teismoodi minema!?

Kes teie lastest kasvavad? Eestlased või egiptlased?
Ma loodan, et meie lastest kasvavad tublid ja edukad inimesed ning kindlasti võivad nad valida, kes nad olla tahavad. Ainult et islamis on paika pandud, et kui laste isa on moslem, siis on ka lapsed moslemid. Eks peame enne maha istuma ja läbi mõtlema, kuidas see kõik tulevikus olema hakkab. Praegu pole meil veel lapsed meelel, naudime aega üksteisega. Esialgsed kokkulepped on tehtud: kirikus jõululaule me käime küll kuulamas, jõuluvana ja päkapikudki käivad.

Kas sinu mees on külastanud Eestit?
Kahjuks ei ole jõudnud. Eelmisel aastal elasin veel ise Kesk-Euroopas ja lendasime sinna, kus ühel meist oli koolitus, või olin mina puhkusel ja lendasin Dubaisse, kuna tema töö on väga vastutusrohke ning ei ole võimalik nädalate kaupa ära olla. Kui vähegi võimalus, siis näpistame töö arvelt pikad nädalavahetused Euroopa keskpunktis. Karim tuleks meeleldi siia, aga kuna lennuliiklus on meil nigel, siis edasi-tagasi lendamisele kuluks juba 2 päeva.

Kas oled täheldanud, et tänaval vaadatakse rohkem järele — tume mees ja valge naine? Milline on suhtumine ja reageering?
No muidugi vaadatakse — tema on tumeda naha, süsimustade juuste ja suurte pruunide silmadega, mina pikkade blondide juustega, heleda naha ja siniste silmadega. On ainult vaadatud — keegi midagi ütlema ei ole tulnud, sest oleme koos reisinud rohkem Euroopas, kus ollakse sellega harjunud. Dubais ei olnud ka mingit probleemi. Eesti kohta ei oska öelda. Aga siin on ikka inimesed rohkem piiratud ja kinni mingites kindlates mõttemallides.

Kui aus olla, siis ega mind teiste arvamus väga kõigutagi. Kindlasti on ka minu tutvuskonnas negatiivseid arvamusi, et miks ma meest Eestist ei vaata. Aga armastus ei tunne piire ega rahvust. Mina olen valinud Tema, kes paneb minu silmad särama, minu südame kiiremini pekslema ja neid kõditavaid liblikaid kõhus tundma.

Milline on Dubai ja kes on dubailane?
Dubai on ideaalne koht puhkamiseks. Mida rohkem Aasia poole liigud, seda paremaks läheb teeninduskultuur. Dubais tõesti tunnetad, mida kõike kliendi jaoks ära ei tehta, et ta rahul oleks oma puhkusega. Seal veendud ka, et rahal on suur võim ja mida selle eest kõike ei saa!!! Inimesed on sõbralikud ja haritud. Arvata võib, et Dubai, teate, see on üks suur illusioon… seal on kõik nii võlts. Et kui on nii palju raha, siis on kõik imelihtne. Lihtsalt tuleb minna ja vaadata, mida kõike raha eest teha ei saa.

Elamise kohta oskan vaid nii palju öelda, et tundub, et seal teevad inimesed rohkem tööd, muretsetakse rohkem töökoha kaotamise pärast. Ei ole nii, et näiteks õpetaja võib töötada samal kohal pensionieani, ilma et keegi teda vallandada ei saa. Eestlane töötab ja muretseb ka palju, aga siiski on meil rohkem suhtumist, et läks nii, siis läks, küll ma uue töö leian.
Ühte tean kindlasti. Kui ma sinna elama peaksin minema, siis raudselt lähen tööle. Ainult kodus istumisest läheksin lihtsalt hulluks.  

Mida dubailased põhiliselt teevad: šoppavad, ja suuri ning uhkeid kaubanduskeskusi neil juba jätkub — ühele on isegi juurde ehitatud suusamägi; käivad kinos, kõrbes jeep-safaril ja muidugi ei saa ilma kõikvõimalike merega seotud spordialadeta.  

Kuidas erineb Dubai peremudel Eesti peremudelist?
Erineb üsna palju. Seal käib mees tööl ja hoolitseb pere eest. Kui naine soovib, võib tööd teha, ja kui ta teenib raha, siis võib kõik selle endale jätta ja osta, mida süda ihkab. Jõukamates peredes on tavaliselt kaugelt idast palgatud ka koduhoidja/lapsehoidja, kes aitab ema kodutöödel, lapse eest hoolitsemisel, kui naine peaks tööl käima jne.

Kas sul on olnud ka enne suhe mõne välismaalasega või tõsisem suhe Eesti mehega?
Minu viimane eestlasest boyfriend oli mul keskkooli esimesel aastal. Küll on aga toredaid ja fantastilisi sõpru, keda ma ei vahetaks iialgi mitte kellegi vastu!

Mis on teie suhtes raske?
Alguses olid kohtumised ja ettevalmistused alati põnevad: kuhu me nüüd lähme, mis teeme, kauaks jääme, aga pikapeale muutuvad sellised kokkusaamised ja lahkuminekud lennujaamades tüütavaks. Nüüd tahaks juba midgai enamat. Pühapäevahommikud on minu jaoks kõige hullemad — maailm veel magab, sina ärkad üles — ja oled üksi. Tahaks, et keegi paneks oma suured tugevad käed ümber ja lihtsalt hoiaks. Raske on ka siis, kui käin temata sõprade pereüritustel, vaatan neid ja mõtlen: jah, ma olen selleks valmis! Ja ma tean, et ta on minu jaoks olemas. Mis siis, et hetkel pole koos.