Ylle Rajasaar: Ojasoo on pea ainus, kes on kasutanud võimalust olla väärikalt vaiki olukorras, kus tema seljast meetrikaupa poliitilist profiiti rebitakse
Justiitsministrist sai nädalapäevadeks Eesti kõige kuumem kõneaine. Kel vähegi suu peas või sulg käes, arvas midagi. Lugupeetud semiootik, omaaegne Res Publica liige Mihhail Lotman pühendas tsunamina üle talveunes maa rullinud “meie oma väikesele šovinismiskandaalile” loo, mille avalauses pidas vajalikuks nimetada mind “Madam Rajasaareks”.
Seni on olnud vaid üks kolleeg ja sõber, filmimees Riho Västrik, kes mind järjekindlalt, ehk väikese muigega suunurgas, aga alati lugupidavalt “madamiks” kutsunud. Nõnda tegi mulle esiti isegi nalja, et keegi veel on asja tuuma nii täpselt tabanud. Ei, ma ei solvunud nagu omakorda järgmised arvajad mu Facebooki muiet (kah avalikult) tõlgendasid, aga kulmu kergitasin küll — miks peaks keegi, mulle isiklikult mitte tuttav, kirjutama mu nime ette “madam” või “proua” või midagi muud? Ära arvatud arvamusloo ülearvamise kontekstis mõjunuks teaduskraadki (kui see mul oleks) kohatuna.
Öö hakul sai Madam sõbralt sõnumi küsimusega: “Aga kuhu jäi Marcus Aurelius?” Esiti ei saanudki aru, mis jõnksatus see nüüd, aga siis ühendas ära — õige, Shweitzer oli, aga ei tsitaatigi Sokrateselt, Jobsilt või Aureliuselt. Kui viimane, siis tõenäoliselt “parim viis kätte maksta on mitte muutuda oma vastase sarnaseks.”
Ja oli veel kolmaski segadus, millesse ei Aurelius ega Madam’gi justkui ei puutuks. Keegi “tundmatuks jääda soovinud heategija” helistas mu lähedasele ning küsis põnevil ja ilmselges kättemaksujanus “Noh, Heino, Sina vä? Viskasid memme vasta põrandat vä? Kule, kirjutab siin avalikult ju vaata, et pea oli verine ja. Kule, kaeba kohtusse, sedasi avalikult hakkab kaebama!”
Ehkki neid, kes lugesid ja kaasa mõtlesid ning positiivse sõnagi poetasid, oli rohkem kui neid, kes piltikult panniga piki pead äsasid ja köögiukse kätte näitasid, jäin just selle kolmanda kohapeal vaikseks. Kuhu jäi Marcus Aurelius, tõepoolest?
Kes on Marcus Aurelius? “Ei… ma ei tea…ta pole meile veel loengut andnud,” vastas kunagi üks filosoofiatudeng kui temalt küsiti, kas Kant on juba olnud. Laske ma arvan — Marcus Aurelius on heal juhul mingi sinihallitusjuust või traumeeriv kogemus inimeseõpetuse tunnist.
Kulla sõber, usu mind, nad lihtsalt ei tea. Isegi Shweitzerit ei tea, kuigi ajateljel seisavad need kaks teineteisest sama kaugel kui Maa Saturnist. Mõtted on ikka liiga keerulised! Nad ei oska lugeda sissejuhatustki, ilma, et hakkaksid otsima seoseid endale tuttavate isikutega. Ja kaugeltki ei mõista nad, et mu ainus ajend ministrile avalikult kirjutada oli vihje eneseväärikuse ja riigimehelikkuse võimalikkusele Eesti Vabariigis.
Eksisteerib muidugi võimalus, et ma lihtsalt ei osanud veel lihtsamalt, veel selgemalt kirjutada, sest Reinsalu jäi ametisse ja kokkuvõttes on Ojasoo pea ainus, kes on kasutanud võimalust olla väärikalt vaiki olukorras, kus tema seljast meetrikaupa poliitilist profiiti rebitakse nii et veriliha väljas. “Elu on rohkem maadlus kui tants” — seegi on Aureliuselt. “Kiki-Miki,” laulab Arop vastu ja viib koju parima Eesti laulu tiitli.
