“Iga kord mõtlesin — järgmine kord, järgmine aasta, kuni seda võimalust enam ei tulnudki..."
Miks ma sagedamini ei helistanud? Miks ma rohkem ei kirjutanud? Ei jõudnud viimastel aastatel küllagi. Tuhat kilomeetrit ja viisad tundusid tol ajal nii tüütu sebimine. Lisaks olin viimased kolm aastat kas rase või imetav ema. Pikki reise ei tahtnud kahe beebiga ette võtta. Autoga oleks sõit olnud lausa varahommikust hilisööni, lennukiga poolteist tundi pluss lennujaamast tunnike bussiga ja läbi öö sõitev rong.
Küll aga jõudsin igal aastal soojale maale. Mõnulema. Ei raatsinud puhkust Valgevene peale kulutada. Iga kord mõtlesin — järgmine kord, järgmine aasta. Kuni oli käes hetk, kus järgmist korda lihtsalt enam ei olegi. Pole enam kunagi võimalust minna ja öelda — kallis vanaema, ma armastan sind!
Mõtlesin tegelikult vanaemale sageli. Sagedamini kui ühendust võtsin. Tihti rääkisin temast. Ta oli ühtaegu karm ja teisalt väga mõislik. Üldiselt üks lõbus mutt. Ta ise armastas enda kohta öelda Baba! (baba — mutt, mutike vene k). Sellesama käreduse olen ma ilmselgelt temalt pärinud. Minu ema oli tema ainus laps. Laps, kes täisealiseks saades tutvus Valgevenes läbisõidul oleva eestlasega, minu isaga, kes ta kosides Eestisse viis. Elud pidavat korduma ja just see oli üheks põhjuseks, miks olen alati palju lapsi tahtnud — ehk jääb keegi lastest või lapselastestki minu vananedes samasse riiki elama ja kontakt on vahetum kui tuhande(te) kilomeetrite taga.
Väikesena veetsin nii mõnegi suve Valgevenes. Päris pisikesena isegi elasin seal, poole aasta jagu. Kui mu ema kirjeldab minu vanaema ja oma ema kui väga ranget ja karmi naist, siis mina olin vanaema laps. Ta oli minu jaoks nii eeskujuks kui õpetajaks. Kunagi rääkisin isegi, et kui ma vanaks saan, tahan olla ümmargune ja pehme nagu temagi, et lapselapsed saaksid minu kõhul kui padjal magama jääda. Jookseksin samamoodi põll ees ja rätt peas varahommikul pliidi taha pannkooke tegema, et nende ärgates oleks laud lookas.
See lookas laud saatis mind vanaema juures külaskäies alati. Ikka tuli kilo-kaks juurde kui nädalaselt Valgevene reisilt naasesin. Sain tõenäoliselt omalegi pärandiks sama kombe — kui külalised, siis ikka kohe süüa pakkuda. Imestasin teismelisena, et eestlastel sama kommet pole. Kui külalised majja saabusid, tiriti meil terve külmikusisu lauale ja vanaema (ka minu ema ja nüüd ka mina) asus vaaritama. Aga Valgevenest ja sealsest elust räägin ehk pikemalt teine kord.
Tegelikult mõtlesime nüüd mehega, et selle aasta lõpus sõidame koos perega vanaemale külla. Lapsed on ka piisavalt suured. Paar päeva enne Uut Aastat oleks olnud vanaema sünnipäevgi. Kahjuks on kõigeks selleks liiga hilja. Aega tagasi enam ei keri. Vanaema tagasi ei too. Kuid mälestustest ei kao ta kuhugi. Mitte kunagi!
Austasin teda matusele lennates. Kohe järgmisel päeval tegin kiirviisa ja ostsin lennupiletid nii endale kui pere pesamunale sellest järgnevaks päevaks. Tahtsin vähemalt siis olemas olla. Ma usun, et lahkunu hing viibib peale surma maa peal 40 päeva. Vanaema rääkis nii. Ka oli just tema see, kes õpetas mulle kõik minu kiiksuga ebausud. Suutsin ühe päevaga pisaraid valades korda ajada kõik, mis igal aastal tundus mulle ületamatu takistusena. See pani mind veel rohkem end halvasti tundma ja mõtlema. Me keegi ei tea, kui kaua on meie elus meile päriselt oluline ja lähedane inimene. Ikka tundub ju, et igavesti. Me ei mõtle sellele, et ehk teda homme enam ei ole. Elu on täis üllatusi. Nii halbu kui häid. Tegelikult ei saa kallile inimesele kunagi liiga palju öelda, et sa teda armastad.
Mina ütlesin seda näost näkku alles matustel. Puudutasin kätt ja suudlesin laupa ning põgenesin üksinda kööki nutma. Mul oli kahju ja häbi ühtaegu. Tänaseks olen endaga leppinud ja püüan olla parem. Püüan olla rohkem olemas neile, kes päriselt olulised on. Meie kõigi ümber on palju inimesi, liigagi palju, kuid lähedased on tegelikult vaid üksikud neist. Tähtis on leida aega ennekõike neile, sest kunagi ei tea, millal meie elus neid enam ei ole.
Öelgem iga päev oma kallitele, kui tähtsad nad on.
Ma armastan ja mäletan sind igavesti!
