Tissidest. Mingil hetkel kui mind ümbritsevad sõbrannad said teise lapse ja vanus küündis 30ne lähistele, hakkas see teema järjest enam esile kerkima. Kes paneb? Kas paneb? Kus paneb? Millal paneb? No ja mõned tegid oma jutu teoks ka. Lubasid mul hiljem vaadata ja katsuda. Egas ma väga häbelik polnud, katsusingi. Kas ikka kõlbab kuhugi või on kumminuku-sarnane? Tegelikult on ikka ilus küll. Kuid ei saa salata, et aru saab siiski kohe. Vähemalt mina saan. Kuigi üks sõbranna väitis, et kui on õige (mitte hiiglaslik) suurus, ümar kuju ja hästi tehtud töö, siis aru ei tohiks saada. Mina saan! Ja sellest mulle piisab. Kuigi olen ise ka mõelnud (ilmselt iga naine on!), siis mind häirib kohutavalt teadmine, et minu sees on mingi võõrkeha. Lisaks operatsioon. Paar päeva peale paigaldust tohutu valu. “Nagu oleks rong üle sõitnud,” kirjeldas kunagi sõbranna. “Justkui oleks trammi alla jäänud,” ütles teine üsna sarnased sõnad. “Tegelikult meestele ei meeldi silikoonrinnad!” teavitas mind kolmas.

Kas tõesti? Ma tean seda klišeelauset küll, kuid samas ei tea ühtegi meest, kes keel ripakil ümaratele, prinkidele ja parajalt suurtele tissidele järgi vaatama ei jääks. Olgu need siis kunstrinnad või mitte. Võibolla sinu mehele ei meeldi kunsttissid seepärast, et ta ei taha, et sa need omale paneks? Ah? Ta ju teab, kuidas ta teiste naise rindu vaatama jääb. No ja siis vaataksid kõik mehed sinu omi. Ma lausa sõnastaks selle lause ümber — armukadedatele meestele ei meeldi silikoonrinnad! Tundub korrektsem. Sest need mehed, keda oma tutvusringkonnast tean, neil pole küll silikoontisside vastu midagi.

Pealegi — kas riskiksid oma elu-ja välimusega eksperimenteerides iseenda või mehe pärast? Meil oli mehega kokkulepe — kui olen ära imetanud kolm last ja rinnad peaks välja nägema nagu kosmosemutitissid, siis teeme ära! Nüüd on see aeg käes. Beebi soovil lõppes tema imetusperiood ja see hetk, kui piim rindadest ära läheb, on halenaljakas. Või isegi masendav. Kui nii võib öelda. Mäletan, et ka peale esimest last oli sel hetkel šokk. “Musi, vaata, kui ma külili keeran, laotub üks tiss voodile nagu lina!” Fui! Umbes aasta peale imetamise lõppu olid need aga endised ja täiesti täiuslikud. Minu teada tehakse ka rinnaoperatsioonid alles aasta-kaks peale imetamise lõpetamist, kuna selle hetkeni rind veel taastub. Rinnalihasteharjutused on ka suureks abiks.

Kui brasiilias on pigem normaalne, et sul on silikoonrind, siis prantslannad hindavad loomulikku ilu. “Kui oled rannas, siis paljaste rindadega päevitavad pigem need, kes sünnitanud mitu last ja on vanuses üle 30ne!” rääkis seal elav sõbranna. “Ja kunstrindu pole ma ausalt öeldes tähele pannud, pigem seda, et prantslannad isegi ei meigi ennast, kui siis minimaalselt vaid!”. Ilmselt on see enesekindluse küsimus — hea, kui oskad hinnata end säärasena nagu sa oled. Minul on tulnud see aja-ja vanusega. Kui varem silkasin ringi nabani dekolteega topiga, kann-väljas miniseelikuga ja hirmkõrgete kontsadega, täismeik peal ja juuksed hoolega sätitud, siis enam ma selleks vajadust ei tunne. ÕNNEKS! Tunnen end oma kehas ja näos hästi. Ja aina paremini. Tissid panen omale siis kui pean valima kahest halvast (!) valikust parima — kui vaadatakse oh-vaata-kui-õudne-lontis-tiss-sellel-on või oh-vaata-kunsttiss! Eelistan seda viimast. Ja meeste arvamuse tissidest võtaks kokku oma hea sõbra sõnadega: “Endale esimese hooga ei taha, aga kui on norm mõõdus ja ajudega, siis on aktsepteeritav… peaasi, et poleks ilmselge, et silikoon!”