Ma hakkasin tema blogi lugema siis, kui Norras tekkis poleemika selle ümber, et keskkooli lõpuballid taheti ära jätta. Põhjus selles, et need muutusid aasta aastalt aina suuremaks ja glamuursemaks, nii et vanemad tellisid lastele limusiine, kleitide maksumused olid juba samas hinnaklassis, mis Oscari-gala kleidid ja ühesõnaga hakkas olukord käest ära minema. Ma ei tea, kas see on muutunud, aga igatahes meeldib mulle, kuidas Jenny Skavlan kutsub noori üles ise endale vanadest peokleitidest uusi ballikleite tegema. Tema eesmärk on näidata, et taaskasutus on popp, millest saab kasu nii inimene ise kui ka keskkond. Jenny Skavlanil on muide Instagramis 345T jälgijat.

Keskmisel norrakal on kapis 359 riideeset, millest iga viies ripub seal kasutamata. Iga kord, kui me taaskasutame kilo tekstiili, säästame me keskkonnale 18kg C02, pool liitrit kemikaale ja 2500 liitrit vett. Riiete tarbimisest tulenev kasvuhoonegaaside emissioon vastab ca 800 000 auto poolt toodetavatele gaasidele.

Numbrid, mis panevad mõtlema? Ja teadlikumaid inimesi taaskasutust pooldama. Mitte sellepärast, et nad ei saaks endale uusi rõivaid lubada, vaid sellepärast, et see on nende teadlik valik. Samal ajal on aga Eestis taaskasutus justkui vaesuse märk. Lugesin eile Ebapärlikarbi blogist järgmist lõiku:

Keegi spetsialist (tundus silmanurgast, et ei olnud suvaline võitlev ema) ütles, et lapsed tajuvad seda tõrjutust, lapsed pidavat ka aru saama, kui klassikaaslastel on uus telefon, aga neil ei ole, ja kui klassikaaslaastel on uuena ostetud riided, aga nendele ostetakse riideid kaltsukast. Nii see naine ütles. Huuh. Palun ärme õpeta ega kasvata lapsi sellises vaimus, et taaskasutus on vaesuse märk ja üleüldse nõme asi ning kõik asjad peavad uued olema. Palun! See ei ole ju nii. Õpetame parem lapsi vähem uusi asju ostma ja tarbima.

See ei ole väljamõeldud lugu, et lapsed, kelle riided on ostetud kaltsukast häbenevad seda, sest teistel on uued asjad. Ma tean ka selliseid lugusid oma tuttavate käest. Vanemad ostavad lapsele teadlikult riideid taaskasutusest, kuid lapsed ei pane neid selga ja häbenevad. Sest teised narrivad, et vaesed olete või. Ma ütlen täpselt sama — palun ärme õpeta ega kasvata lapsi sellises vaimus, et taaskasutus on vaesuse märk ja üleüldse nõme asi ning kõik asjad peavad uued olema. Palun! See ei ole ju nii. Õpetame parem lapsi vähem uusi asju ostma ja tarbima.

Ma ei ütle, et uusi asju ei tohi üldse osta. Muidugi tohib, aga lõpetame selle liigtarbimise propageerimise ja ainult uute asjade kultuse. Uued asjad ja kandmata riided kapis ei näita edukust.

Jenny Skavlan on 2017. aastal algatanud “Shoppestopp 2017” kampaania, mis kutsub inimesi mitte uusi riideid ostma, korraldama riietevahetusõhtuid ja motiveerima üksteist vähem tarbima ning rohkem taaskasutama. Meis kõigis lööb aegajalt välja väike šopahoolik, kud siis ongi hea teha väikene võõrutuskuur. Kui üksi on raske ostlemisest hoiduda, siis koos on see ju lausa lõbus.

Nad on isegi loonud äpi (Tise), et inimesed saaksid oma “ostustopil” silma peal hoida. Fantastiline algatus, mille algataja on lubanud, et kuue kuu jooksul ei osta ta ühtegi UUT riideeset, kinga, kotti ega aksessuaari.

Samal ajal on Eestis taaskasutus vaesuse märk…

Eveliisi blogi leiad SIIT!