Ma tean ühte paari (või kuidas neid siis üldse nimetada), kes n-ö „ei olnud koos“ viis aastat, kuni lõpuks abiellusid. Ma saan iseenesest aru, et oma suhtestaatust ei pea igal juhul defineerima, aga mida selline uus suhtemood või poos meie ühiskonna kohta laiemalt ütleb? Kas see tähendab, et armastust on raskem leida kui varem või et inimesed enam ei armu nii kergesti? Ma ise arvan, et küsimus on pigem kartuses ennast kellegagi püsivamalt siduda.

Vabadus on meile kõigile oluline, kuid nii mõnedki meist ei taha üldse ennast mingite kohustustega piirata. Lugesin hiljuti kuskilt, et noored ei taha enam eluasemeid ja autosid soetada, et pigem investeeritakse elamustesse nagu reisimine. Mis on igati äge tendents! Samas vabadus olla sõltumatu materiaalsest elust ei ole võrreldav n-ö suhtevabadusega. Kõik me tahame olla kellegagi koos, vajame tähelepanu, turvatunnet ja ligimese armastust… või ei?

Ok — me ei taha ennast siduda nii kergekäeliselt nagu näiteks meie vanemad, kes kohe abieluranda sõudsid ja lapsed tegid. Tol ajal muidugi polnud ka palju valikut, vabaabielu oli taunitud ja rasestumisvastased vahendid raskesti kättesaadavad või polnud inimesed sellest üldse teadlikudki. Sellegipoolest on tänapäeval inimesed muutunud valivaks, ettevaatlikuks ja üleüldse kõiges kahtlevaks.

Iseenesest pole selles ju midagi taunimisväärset, kui kaks täiskasvanud inimest tahavad olla koos n-ö no strings attached. Ju ei olda siis armunud, aga on siiski teatud seksuaalne tõmme ja parema puudumisel kasutatakse üksteist ära. Siinjuures on aga alati riskifaktor see, et keegi võib lõpuks kas sellisest „vabast“ suhtes sõltuvusse sattuda või pikapeale ära armuda ning lõppeks saab see muidu casual fun kurva või isegi traagilise lõpu.

Mul enda lähiringkonnas on ühed tuttavad, kes küll abiellusid, kuid klausliga, et nad võivad vajadusel/soovil teiste inimestega ka seksida. Muidugi mõista kaua see abielu ei kestnud. Seega minu usk vabasse suhtesse on üsna habras. Ideena ta mulle meeldib, aga reaalses elus kipuvad sellised asjad vett vedama. Inimesed pole siiski robotid, kes suudaks kainelt ja ilma igasuguste emotsioonideta elada rahulikult polügaamses suhtes. Kindlasti selliseid inimesi on — aga olen üsna kindel, et käputäis. Saan veel aru seksisõprusest vana peikaga, kellega ollakse küll lahus, aga no parema puudumisel saab niisama hullata ja kuna teatakse, et koos olla enam ei taheta, siis see on üsna ohutu lõbu. Kuid ka sellisel „suhtel“ on oma riskifaktor!

Teine asi, mis mind natuke hämmastama paneb, on see, et kui siis ollakse selles vabas suhtes, siis miks seda peab teadlikult afišeerima, paratamatult tekib mul sel juhul küsimus, kui palju need kaks inimest siis teineteist respekteerivad ja austavad. Aga samas kui selline variant mõlemale sobib, siis mis saaks teistel selle vastu olla! Probleem aga tekib siis, kui on ikkagi mängus kellegi tunded ja vahel võib olla isegi nii, et neist tunnetest ei olda teadlikud enne, kui asi on liiga kaugele läinud.

Seega minu arvates on avatud suhe ikkagi ainult neile, kes tõesti suudavad seda võtta kui kerget lõbu ja suhtuda sellesse ratsionaalselt ja kainelt. Sorry, aga mina see pole!