Hanna põrutab: inimesed, ärge survestage mind lapsi saama!

Olen kolmekümneaastane naine, ma olen püsisuhtes ja mul pole lapsi. Tean — Eesti kontekstis tähendab see kolme varianti: a) ma kas ei saa tervislikel põhjustel lapsi, b) ma kindlasti kohe planeerin juba lapse saamist või c) mul on midagi muud viga (näiteks mul ju pole meest), mille tõttu ma veel rase ei ole. Ehk variant, et ma äkki ei tahagi lapsi oleks nagu välistatud.

Tean juba ette, et see teema kütab palju kirgi ja tõenäoliselt saan endale juurde nii mõnegi vaenlase, kuigi sellise isikliku valiku peale pole mitte kellelgi õigus pahane olla, tean juba omast käest, et suur osa Eesti ühiskonnast pole veel selles küsimuses tolerantsuseni jõudnud.

Mul on mitmeid sõbrannasid erinevates Euroopa riikides nii tööl kui õppimas ja keegi neist ei ole näinud seal sellist laste saamise survestamist nagu siin. Hollandis peetakse isegi alla 25 aastaseid rasedaid naisi n-ö „teismelisteks“ sünnitajateks, sest ilmaselgelt ei ole see selles ühiskonnas normaalsus. Uuringud samuti näitavad, et hilisemas eas laste saamine ei ole üldse nii riskantne nagu arvatakse. Meil aga saad sa arsti käest sõimata, kui sul kolmekümneselt lapsi ei ole. Argument, et Eestimaa tuleb täitsa lastega, sest muidu sureme me välja, mind absoluutselt ei huvita. Lapse saamine ei tohiks olla mingi ühiskondlik projekt, vaid isiklik otsus. Pealegi ütlen jällegi selle kulunud lause, mis kõiki närvi ajab: lets face it! maailmas on niigi palju inimesi! Seega on isegi ülimalt egoistlik Eesti rahvuse püsimajäämise egiidi all rahvastikku veelgi siin maakeral suurendada. Iseenesest pole mul midagi selle vastu, et naised sünnitavad, mul on isegi hea meel, sest ühe naise kohta, kes lapsi ei taha, on sada, kes tahavad, nii et pole vaja karta — minu saamata jäävad lapsed ei jää sündimata!

Seejuures pole ma kunagi kuskil suure häälega praalinud, kas tahan lapsi või mitte, sest et see pole kellegi asi. Kuid kui inimesed hakkavad urgitsema, ütlen tihti meelega, et jah: ma ei taha lapsi! (Isegi kui ma pole selles osas veel 100% otsust langetanud). Mina ei pea mitte kellelegi oma valikut põhjendama! Ma olen kuulnud sõbrannade käest, kes juba aastaid igatsevad emarolli ja kui keegi tädi või vennanaine või kes iganes kolmanda järgu isik sünnipäeval järjekordselt küsib: „Kuna siis pisiperet oodata on?“ on see neile ebamugav, valus ja häiriv. Äkki on ta pikalt üritanud ja ei õnnestu? Äkki pole tal lihtsalt meest, kellega seda meisterdada? Äkki on tal olnud mitu nürisünnitust või mingi muu probleem jne jne, seega igal juhul on sellised küsimused tundetud ja ebakohased.

Lõpetuseks tahan lisada, et me elame siiski 21. sajandil, kus naised ei ole enam pelgalt sünnitusmasinad, vaid ühiskonna täisväärtuslikud liikmed, kellel on oma vaba voli elada oma elu nii, nagu nad seda tahavad, ilma, et keegi neid mingeid asju tegema ärgitaks või mõjutaks. Samamoodi nagu me aktsepteerime naiste valikut saada lapsi, peame me ka aktsepteerima nende naiste valikut, kes neid ei soovi, seda enam, et neid on niikuinii marginaalne osa ühiskonnast. Kõik valikud on igal juhul OK!