Sotsiaalmeedia kihab igasugu tervisetoodete, spordiklubide ja dieediprogrammide eripakkumistest. Kõik ju teavad, et seda aega saab tulusalt turundamise eesmärgil ära kasutada. Kuulsin ühelt sõbralt, et juba 31. detsembril olid jõusaalid ummistatud, et ikka õhtuse pummeldamise välja teenida ja uuel aastal tubliks hakata. See on eestlastele vägagi omane ehk et kui midagi teha, siis ikka täie raha eest. Kui pidutseda, siis ikka korralikult ja kui parajasti uus aasta algab, siis endale igasuguseid ebarealistlikke lubadusi püstitada. Sellest tulevadki need napakad "novembris ei joo" või "märtsis ei söö suhkrut/liha" jne jne.Selle asemel, et mõõdukalt elada ja tarbida, on vaja hoopis elada moto järgi - kas kõik või mitte midagi! Tihti lõppevad need "ei tee ja ei joo" projektid suure pummelungi või sööminguga, sest oldi ju nii tubli ja nüüd võib ennast ometi selle enesepiitsutamise eest premeerida. Ja kuigi mu jutt võib kõlada parastavana, siis olen ise täpselt samasugune. Ometi ma tean, et see aastanumbri vahetus on ainult formaalsus ja keegi ei keela mul täiesti lambi ajal trenni minemast või vähem sööma hakata, aga ometigi käib mulgi neid uue aasta lubdadusi peast läbi.Tegelikult pole siin midagi müstilist. Uue etapi algus, mis aastavahetus meil kokkuleppeliselt on, mõjutab meid psühholoogiliselt samuti n-ö uut lehte pöörama.

Hea näide eestlaslikust "kõik või mitte midagi" mentaliteedist on ikkagi alkohol. Kui keegi võtab lõunasöögi kõrvale klaasi veini, mis on vahemeremaades täiesti normaalne ja kultuurne tarbimine, tehakse suured silmad, et a la: vahi, juba päeval joob! Aga samal ajal on igati tolereeritav ja normaalne ennast reede õhtul maani täis kaanida ja sellega veel praalida. Ja oh õudu, kui keegi seltskonnast ei joo, sellest tuleb alati hästi suur probleem, sest siis sa pole justkui "oma jope" ja jumal teab, mis sul viga võib olla. Ma ei ole siinkohal mingi moraalijünger, kes kedagi karsklusele ärgitaks ja mäletan isegi, kuidas ma omal ajal mittejoojaid liistule võtsin. Aga olgem ausad, see on ikka igatpidi nõme, sest alkohol ei tohiks nii suurt rolli inimese elus mängida, et sellest selline üleelusuurune probleem teha.

Seega ainuke asi, mida peaks aastaringselt endale lubama, on mõõdukus. Loomulikult on meil päevi, kus liialdame, keegi meist ei ole superinimene ja see ongi igati normaalne. Elama peab ikka nii, et pöörad tähelepanu nii oma tervisele kui ka naudingutele. Mul on sõbrannasid, kelle elustiil on minu meelest ehk liiga ennast piirav. Samuti kõiksugu new age praktikad ja raamatud, mis teevad "imet". Inimesed justkui arvavad, et kõik, mis on parasjagu moes, on kindlapeale tervislik ja õige. Jõudu andvad kristallid, kõiksugu joogastiilid, äärmuslik toitumine, mediteerimine jne on justkui tänapäeva moodsa naise elustiili osa. Ja iseenesest on tore pühenduda millelegi vaimsele, olgu selleks siis religioon, jooga vms, aga kui sellest hobist või elustiilist saab inimese jaoks elu keskpunkt, siis varem või hiljem leiab ta, et kõik ülejäänud inimesed peaks ka sellist elu elama. Mulle ütles kunagi üks taimetoitlasest tuttav, et ma pole lihtsalt veel jõudnud sellisele "arengutasemele" nagu tema ja ta väga loodab, et ma saan varsti aru, kui valesti ma liha süües oma elu elan. Halleluuja!? See on päris kummaline, kuidas mingi hetk otsustab keegi, et tõemonopol on tema käes ja nii lihtsalt on. Samas, kui see inimesi õnnelikuks teeb, ei ole mul midagi kobiseda, aga ärge tulgu mulle epistlit lugema sellest, kui halb inimene ma olen. Pilti võiks vaadata vähe laiemalt. Mõõdukuse leidmine on igaühe enda personaalne tee ja ma olen täiesti selle poolt, et täiskavanud inimesi ei tohiks keelata tegemaks seda, mida nad soovivad, isegi kui see on ebatervislik. Kõiksugu riiklikud keelud ja poliitikad ei ole mitte kunagi kedagi oma elustiili muutma sundinud. See on ikkagi miski, mis peab tulema inimese seest. Seega kui üldse mingit uue aasta lubadust endale eesmärgiks võtta, siis püüdlus mõõdukama ja rohkem tasakaalus elu poole. Vähem on alati parem, aga mõnikord võib ka liialdada!