Hundiema arutleb: kas tõesti on mehed paremad lapsevanemad kui naised?
Loomulikult on ka emad loomingulised, inspireerivad ja isad tõsiseltvõetavad ning kohusetundlikud! Emad kipuvad end vist rohkem süüdistama ja küündimatuna tundma kui mehed. Parandage kui eksin! Öeldakse, et emad mõtlevad ja muretsevad enamasti ette ning olen märganud, et kujutangi sageli erinevaid stsenaariume – kui juhtub nii, siis on nii ja nii. Sellest hoolimata on kõik lapse kukkumised ja haigetsaamised toimunud just minu vahikorra ajal. Paradoksaalne. Millegipärast on aga selline stereotüüp mänguliste ja uute lahenduste loojatest isadest. Mõnikord vastab see ka tõele.
Näiteks jagas üks tuttav paar kuud tagasi videolinki, milles esitleti uut lapsevankriprototüüpi. Selline huvitav seadeldis, mis sensorite abiga tajub ümbritsevat, ohu korral pidurdab ja liigub ise, hoides lapsevanemaga (kelleks videos oli loomulikult isa) iget distantsi ning kopeerib tema liikumiskiirust ning käitumist. Näiteks jookseb isa ees ja vanker sõidab sama kiiresti järgi ning ohu korral toimub pidurdus. Video lõppedes näidati, kuidas isa istub mänguväljakupingil ajalehte lugedes ning lapsevanker sõidab ise last uinutades edasi-tagasi. „Mehed!“ mõtlesin seda linki esimest korda läbi vaadates. „Ainult mehed tuleksid millegi sellise peale!“ Üldse mitte diskrimineerida tahtes arvan, et suurem osa emasid ei usaldaks sellist isemõtlevad masinat ega annaks oma last kerge südamega teaduse hoolde, kui nad ise sangast kinni hoida ja kontrollida ei saa. Mitte et teaduse arengus midagi halba oleks, vastupidi. Lihtsalt naised mõtlevad harilikult teistsuguseid vidinaid välja.
Hiljuti oli olukord, mil läksin ise tunnikeseks välja ja jätsin mehe meie beebiga koju. Titt oli parasjagu unine ja jorisev ja mina väsinud, nii et teatasin naljaga: „Sinu laps, sinu mure!“ ja läksin jalutama. Vahepeal on vaja igaühel omaette olemise aega ja akude laadimist, suurepärane, et mulle seda võimaldatakse. Koju tagasi jõudes avanes vaatepilt – mu mõlemad kõige kallimad mehed magavad, teine teises voodis, ja lapsele oli iPad kõrvale pandud, mängimas mingisugune kaheksatunnine unelaulude remix. Mis siis muud, kui austuse märgiks käed tõsta, sest mina ise sellise lahenduse peale tulnud poleks.
Üleüldse tasus laps saada juba seetõttu, et näha oma mehe muutumist Isaks (ja kohati ka innovaatoriks). Ma olen juba aastaid teadnud, et temast saab hea isa, aga seda kõrvalt näha on ikkagi ääretult südantsulatav. See, kuidas ta hääl uhkusest tulvil on, kui kellelegi asjatundlikult räägib, et „Jaa, meie titt oskab seda ja seda ja, ah, seda teeb juba ammu!“ Ja see, milliseid plaane ta enda ja lapse jaoks teeb – kõik need mängud ja arengud ja seiklused. Mind üllatas liigutuseni, kui mees rääkis, milliseks isaks ta saada soovib ja ütles, et kadestab mind, sest mina olen praegu lapse jaoks kõige olulisem ja tema tahaks ka tähtsam, asendamatum olla. Võin teda lohutada sellega, et mina pole näinud kedagi teist, kelle nägemisest laps nii särama lööks.
