Väga suur protsent tavakodanikke hüüdis hurraaga, et nemad ei teagi midagi, nemad uudiseid ei loe, sest uudised on negatiivne emotsioon, nad ei tea ühtki ministrit ja neid ei huvita ka, sest teadmine ei anna midagi ja miks peaks, sest kõik poliitikud on nagunii kasuahned sead ja midagi head sealt ülaltpoolt ei tule. Kuidas koalitsioon ja opositsioon kirjutatakse ja mis need üldse on? Kuidas majandus ja valitsussüsteem toimivad? Pole aimugi, ei huvita ja me oleme selle üle uhked. Maksud on nagunii kõrged, õllehind tõuseb ja tavainimene vastu midagi ei saa, suretatakse eestlane meelega välja oma kõrge alkoaktsiisi ja suhkrumaksuga.

Teisel poolel kodanikest tekitas see aga küsimusi, kuidas sellised inimesed on üleüldse põhikooli lõpetanud, sest elementaarset kodanikuõpetust peaks koolis õpetatama. Mina aga mõtlen, mismoodi inimene saab elada niimoodi, et ta uudistest mitte midagi ei tea. Olgu, sa ei loe meelega lehti ega vaata Aktuaalset kaamerat, aga inimesed ju ikka ümberringi räägivad, mõne veebilehe serva kargab päevakajaline teema või reklaam uudistesaatele. Mida sa teed siis? Paned sõrmed kõrvadesse, silmad kinni ja laulad la-la-laa, kuni paha uudis ära läheb? Ja mida sa koolis tegid? Olgu, kõike ei jõuagi tähele panna ja meelde jätta, aga mingid elementaarsed teadmised ühiskonna toimimisest peaksid ju läbi imbuma ja külge jääma. Ei?

Kaugel sellest, et ma arvaksin, et kõik peaksidki kõigest kõike teadma. On loomulik, et meil ongi erinevad huvid, anded ja tutvusringkond, millest sõltuvad väärtushinnagud, silmaring ja õpitud oskused, aga see uhkusega ignorantne ühiskond hakkab väga väsitama. Elangi iga päev oma intelligentsete, laia silmaringiga, osavate, põnevate hobidega sõprade ja kolleegide keskel ning see tundub loomulik, iseenesestmõistetav. Nagu nendele teistele tundub jällegi normaalne trumpilik maailmavaade, vandenõuteooriad ja soolapuhumine. Süvenematute, taustateadmiste ja silmaringi puudulikkusega inimestele on lihtne teha ajupesu mürgijoomise, vaktsineerimisvastatuse, väga spetiifilise maailmavaate või mõne uue vaimsusepuhanguga. Ja kahju on, et see lõhe erinevate arusaamadega inimeste vahel üha suureneb, kuigi me pole ju tegelikult üldse nii erinevad, see tähendab — inimeseks olemise baastasandil.

Haritumad vaatavad vähemharitumatele enamasti ülbelt ülalt alla ja alt vaadatakse loomulikult sama vihaselt vastu, süüdistades snoobluses ja elust kaugenemises. Otsene näide elust — mul on vend, kellega oleme kasvanud samas peres, teinud samu maatöid, omanud samu tuttavaid ja vaadanud samu lastesaateid, aga juba aastaid pole meil omavahel mitte millestki rääkida ning me põhimõtteliselt ei suhtlegi. Mina olen tema sõnul üleõppinud intelligent, kes päris maailmast midagi ei tea. Nagu me polekski koos lehmakarjas käinud, nagu ma poleks töötanud koristaja, nõudepesija, kartulikoorijana. Nagu ma ei käiks ka praegu tööl, maksaks makse, ostaks poest süüa, kasvataks last. Mis on siis see „päris maailm“, mida ma ei tunne? Ma ei ole seda küsinud ja vaevalt vend mulle vastata oskaks. Ainus vahe meie vahel on tegelikult see, et mina käisin ülikoolis ja töötan puhaste kätega. Lehma lüpsta oskan endiselt. Ja nii on see tegelikult kogu Eestis — meil ei ole ühiskonnas sellist lõhet, et „kõrgemal seisjad“ ei oleks iial oma käsi mustaks teinud ega teaks, kuidas saab leib lauale ja millest asjad tehtud on. Seega süüdistus eluvõõruses on alusetu. Kuigi ma kardan, et olen mingil eluperioodil hakanud vennale ülalt alla vaatama, end haritumaks ja seeläbi targemaks/paremaks pidama ning just seetõttu see vihane vastasseis ka tekkinud on. Süüdi oleme mõlemad.

Aga tulles tagasi esialgse küsimuse juurde — kas ja kui palju peaks teadma ühiskonnas toimuvast ning mida see meile annab. Esiteks on küsimus millegi väärtusest skaalal, mida see meile annab, läbinisti tobe ja kapitalistlik, aga kui ikkagi sellest lähtuda, siis teadmine annab sulle õiguse enda arvamusele. Kui sa ei ole osalenud ühiskondlikes protsessides, st täitnud oma kodanikukohust (ja eelist!) valimas käia, ei ole sul mitte mingit õigust kurta, et valitsus on halb ja ei hooli sinust. Kui sa ei ole kursis elementaarsete majandus- ja valitsemismudelitega, siis ei tohiks sa üleüldse sel teemal sõna võtta. Teadmine tähendab õigust enda häält omada. Selleks ei ole tarvis politoloogiat õppida või kõiki ministreid pähe taguda. Piisab põhiliste päevauudiste lugemisest. Mõttega lugemisest.

Lugemis- ja loetu analüüsimise oskuse kadumine on muidugi järgmine suur probleem, mis pealiskaudses maailmas üha süveneb. Tundub, et maailm muutub ise selles suunas, et rumaluse ja harimatuse valjuhäälne näitamine saab üha populaarsemaks ja loomulikumaks ning vähemaks jääb neid, kes suudavad süveneda, kaasa mõelda ja analüüsida. Ja kui sõbrad-tuttavad ümberringi oma väikese silmaringiga piirduvad ja sellega lausa uhkustavad, ei teki vajadust ning huvigi ise midagi juurde lugeda või uurida. Ja pange nüüd tähele — kordagi pole ma öelnud, et ühed on halvemad kui teised! Nendest asjadest tuleks lihtsalt rääkida, muidu istumegi teine teisel pool üha paksenevat klaasi ning mõtleme, et vastaspoolel olija on puurisolev loom, selline imelik ja võõras nähtus, kellele keelt näidata ja siis selg pöörata, et minna tagasi endasuguste „normaalsete“ sekka.