Hundiema oma suhte 11. aastapäeval: ehk oleks targem olnud teine mees valida...
Enne teda kestsid kõik mu „suhted“ maksimaalselt kolm kuud. Ma tüdinesin ära, ei tahtnud end jagada, leidsin ikka üht või teist, mis mind ärritas või tülgastas, nii et kogu huvi kadus. Eks ma olin noor ja kuigi ma olen alati tahtnud olla armastatud, ei ole mulle ühe inimese imetlusest kauaks piisanud. Millegipärast aga see mees tuli ja jäi. Eks meil on aastate jooksul igasugu aegu olnud, paremaid ja halvemaid ja ka selliseid, kui emb-kumb meist mõtles, et äkki see koosolemine pole ikka kõige õigem värk ning ehk on keegi kusagil veel, kes meile paremini sobiks.
Paratamatult on nii, et see, kellega koos oled, mõjutab kogu su elu ja olemust. Ega asjata ei öelda, et abielupaarid lähevad ühte nägu. Mõnikord olen mõelnud, et pragmaatilisem oleks olnud valida või kokku jääda mõne teise kandidaadiga. Koos tõelise akadeemikuga oleksin ehk minagi juba ammu doktorikraadi kätte saanud, selle asemel, et seda pidevalt edasi lükata. Või näiteks oli mul peigmees, kes oli ja on tõeline karjerist, nüüd küündib ta riigitasandil kõrgetel kohtadel ning tema saavutustel ei näigi lage tulevat. Vähe sellest, et temaga oleksin ma materiaalselt tunduvalt kindlustatum, oleksin ma võib-olla ka ise pidanud oma mugavusstsoonist välja ronima, kusagile pürgima, enam pingutama, selle asemel, et teha tööd, mis mulle meeldib, aga mille eest saab kõvasti alla keskmise palga.
Mul on sõber, kes on tõeline tervisesportlane — iga päev jõusaalis või muus trennis, spetsdieedid, pidev kaloriarvestamine lihaste kasvatamiseks jne. Ma näen, kuidas tema naine on nüüdseks sellega kaasa läinud ning nad teevad ühiseid trenne ja jooksuringe. Küllap oleksin ka mina paremas vormis sellise elustiiliga kaaslase kõrval. Nii palju on inimesi, kellega ma võiksin koos olla ja kellega oleks mu elu praegusest hoopis erinev. Need on need asjad, millele suhet alustades ei mõtle. Sellest küljest vaadatuna näen ma korraldatud abielude mõttekust — keegi väljaspool seisev, kuid sind piisavalt hästi tundev inimene näeb, kuidas võiksid kellegagi sobida ja milline oleks parim võimalik tulevikustsenaarium. Mõistuseabielud ON mõistlikud. Ma leian, et tõepoolest on võimalik peaaegu igaüht armastama või vähemalt austama õppida ning kokku kasvades leida mugav kooseksisteerimisviis. Aga see elu pole minu jaoks, ma pole ikkagi piisavalt pragmaatiline. Ma väga imetlen üht oma tuttavat naist, kes kaua halbades suhetes ekselnuna ühel päeval otsustas, et võtab kätte ja armub ühte oma vallalisse sõpra, kes on edukas, heal järjel, tark ja tohutult hooliv, mis siis, et välimuselt üldse mitte naise tüüp. Armuski ära ja nüüd on nad juba mitu aastat õnnelikult koos olnud ning elavad pealtnäha imelist elu, reisides ja seigeldes ja raha pärast üldse mitte muretsedes. Ma ei ole kindel, kas mina oleksin suutnud niimoodi armuda.
Aga millised on meie pika suhte saladused? Kõige olulisem, mis mind minu mehe juures ikka ja alati võlub, on tema oskus jääda igas olukorras rahulikuks, asju huumoriga võtta. Võib öelda, et me oleme nende aastate jooksul tülitsenud ainult ühe korra. Selles mõttes tülitsenud, et ka tema vihastas. Tavaliselt ärritun mina ja tema keeldub minuga tülitsemast, keerab kõik naljaks, rahustab mu maha ja ongi draama end ammendanud. Teiseks suhte alustalaks on meie puhul teisel iseendaks jääda laskmine. Ma ei kujuta eluski ette, et ma oleksin kellegagi, kes norib paari lisakilo või mu soengu või mu verbaalse võimekuse või ükskõik mille kallal. Seetõttu ei saaks ma ilmselt ka koos olla nende eespool mainitud akadeemikute, spordihullude või karjeristidega. Ma vihkan kui keegi mulle kuklasse hingab ja mind survestab. Parim motiveerija on vaikiv eeskuju. Kolmandaks on teisel inimesel hingata laskmine ja vabaduse andmine. Meil kõigil on saladused, me kõik oleme ainult inimesed, meil kõigil on vaja neid hetki, mis löövad silmad särama ja südame põksuma. Ja mis siis, kui mu mees peaks teise naisega õhtu otsa juttu ajama ning võib-olla natuke võlutud olema? Peaasi, et ta tuleb koju minuga. Armukadeduse tundmine on loomulik, aga teise inimese kontrollimine ja lõa otsas hoidmine sellest hoolimata mitte. Ma arvan, et ma tegin tollal valiku, mis oli minu jaoks õige. Pragmaatilisus on hea küll, aga õnnelik olla ja end turvaliselt, armastatu ning rahulikuna tundmine on siiski veel parem.
