Sügavalt on juurdunud arusaam, et vägistamine on ainult grupiviisiline akt naise kallal, kes millegagi oli ise selle endale kaela kutsus — oli liiga väljakutsuvalt riides, purjus, valel ajal vales kohas, liiga ilus või lihtsalt naissoost. Ma tahaksin, et saadaks aru sellest, et ainus aktsepteeritav seks on kahe või enama vastutusvõimelise täiskasvanu vahel, kes kõik on selleks oma nõusoleku andnud. Vabatahtlikult, mitte manipuleerimise või ähvardamise tulemusel. Kahjuks arvatakse, et on okei kui see “jah” välja pressida või kui poole peal ümber mõeldakse, on ikkagi kohustus lõpuni minna. Et naine on mehele seksi võlgu. Ei ole nii.

Minu lugu on järgmine. Olin 17, oma esimeses päris suhtes. Käinud olime kuu aega ja ma ei teadnud, et noormees (minust aasta vanem) kibeleb väga oma süütust kaotama. Olin öelnud, et mina tahaks sellega oodata ja ärme kiirustame. Ühel nädalavahetusel kutsus ta mu oma vanematekoju külla, ülejäänud perekond oli parasjagu ära sõitnud. Nüüd mõtlen, et oli vast julgus minna nii lühikese tutvuse järel üksinda kusagile pärapõrgusse, aga teismelisena oli ju julgust ja naiivsust ülegi. Lisaks olin armunud ja noormees oli selline väike, kleenuke, ohutu, romantiline. Ja meil oligi väga tore päev, tegime koos süüa, vaatasime filmi, vaatasime hellalt silma. Kuni tuli magamaminemise aeg. Pidžaamat mul kaasas ei olnud, pugesin pesuväel voodisse. Siis ma ei osanud arvata, et paljude noormeeste jaoks on pesuväel magamaminek sama hea kui otsene nõusolek milleks iganes.

Noh, loomulikult musitasime ja kallistasime, aga asjad ei läinud nii kuumaks, et võiks mingist meeleheitele viimisest rääkida. Ilmselt oli noormees siiski juba varem nõuks võtnud, et see nädalavahetus on see, mil ta oma süütuse kaotab, nii et ta hakkas väga ühemõtteliselt käituma, mille peale ma tuletasin meelde, et oleme ju rääkinud, et ootaks ja ma pole valmis. Vaidlesime päris kaua, minu “ei” tema “jah” vastu. Lõpuks hakkasin nutma, tema vihastas ja läks õue suitsu tegema. Minul käis vahepeal tuhat mõtet peast läbi, kuidas edasi toimida. Tahtsin tuhatnelja minema joosta, aga kuna olin enda jaoks võõras piirkonnas ja oli pime, ei julgenud ma seda sammu kohe ette võtma hakata. Lootsin, et noormees siiski saab aru, rahuneb maha ja tagasi tulles saame asjad selgeks rääkida, koos naerda, ära leppida ja rahulikult edasi elada. Mis te arvate, mis juhtus? Noormees tuli õuest ning hakkas uuesti peale käima, ei aidanud ükski selgitus ega pisarad. Viimases hädas ja surmani tüdinuna ütlesin “jah” ja peika sai oma tahtmise. Mingit naudingut minul sellest ei olnud, ei saanudki olla. Tema vist siiski lõpetas.

See kõik oli nii ammu, et ma ei mäleta üldse, mis sai edasi. Ju me ikka magama jäime ja järgmisel päeval sain kuidagi koju. Vastik tunne jäi sisse ja armumine sai otsa. Suhe pärast seda eriti kaua enam ei kestnud, ma hakkasin noormehega täiesti vastikult käituma, kuigi ma ise ei saanud aru, miks. Nüüd näen tagantjärele, et see oli väga inetu olukord ja jättis mulle väga kauaks jäljed, hirmu meeste ja seksi ees. Olin vastu tahtmist seksuaalvahekorras. “Vägistamine” tundub isegi minu jaoks raske sõna, aga kui juba mina seda kasutada kardan, ei tee seda ka keegi teine. Praegu saan aru, et oleksin pidanud üldse mitte minema või kui, siis pärast esimest veenmisringi otsustavalt käituma, end rohkem kaitsma. Kuigi öösel tundmatus kohas minema jooksmine oleks võib-olla veelgi halvemini lõppenud, kunagi ju ei tea. Praeguseks olen sellest üle saanud ja see on muutunud lihtsalt järjekordseks looks, õppetunniks. Lihtsalt loodan, et järjest vähem naisi peaks niimoodi koheldud saama ning sellistest asjadest räägitakse üha rohkem.