Hundiema ulub: noored korpulentsed naised, lifti asemel võiksite treppe kasutada!
Ilmselt on võimatu liikuda läbi elu nii, et mitte miski ega keegi ei ärrita, üritad siis olla nii zen kui tahes. Mind on viimasel ajal hakanud pahandama süüdimatud liftianastajad. See on fenomen, mida ma siiani märganud polnud, sest liigun igale poole jala ja trepid mulle meeldivad. Igati tervislikum valik kitsasse kuubikusse pressitud saamise asemel. Mõned kuud tagasi sain aga oma esimese lapse ja seoses sellega on olnud tarvis liftimaailmaga tutvust teha. Üldjuhul ma ei ronigi lapsega sinna, kuhu käruga mugavalt ei saa ning teisi segan ja ise ärrituma pean. Kui tean, et selline situatsioon ees seisab, panen lapse tavaliselt kõhukotti või kandelinasse ning saan inimese moodi treppe/eskalaatorit kasutada. Siiski tuleb ette teistsuguseid ja ärritavaid olukordi.
Kõik ju teavad, et beebidega peab korra kuus arstlikus kontrollis käima ja et minu perearstikeskusse on mõnus 40-minutiline jalutuskäik, lähen sinna üldjuhul vankriga. Kahjuks pole polikliinikus aga kaldteed, nii et lapsevankri/ratastooliga sisse pääsemiseks tuleb minna 0-korrusele ja sealt liftiga ühe korrusevahe üles. Mis siis ikka, hea et niigi on, eks. Lifte on kaks, aga ainult üks on suurem, kuhu vanker/ratastool sisse mahub ja millegipärast sõidab see lift jube aeglaselt, nii et tavaliselt peab üsna kaua ootama, enne kui sõiduk saabub. Olen mitmel korral oodates juba mõelnud, et võtaks vankri koost lahti, viiks rattad üles ja lapse korvis järgi (või vastupidi) ja saaks ehk liftiga samal ajal, aga siiani pole siiski eksperimenteerima asunud. Millegipärast on seal polikliinikus aga alati mitmeid inimesi, kellel pole pealtnäha mitte midagi viga, terved ja tugevad inimesed, kes sõidavad minuga koos esimesele korrusele ja iga kord ma imestan, miks nad seda teevad.
Viimasel korral olid minu imestuse all näiteks kaks üsna korpulentset noort naist, nooremat kui mina ise. Kange tahtmine oli küsida, mis neil siis viga on ja soovitada tervise huvides treppe kasutada. Lifti ootamise ajaga oleksid nad saaanud mitu korda üles-alla käia. Isegi ühel jalal mööda treppi hüpates saaks kiiremini. Mõistan, kui tõesti on väga suur rutt või on väga kõrgele minna. Mõnel inimesel on ehk tõesti väljast nähtavalt kõik korras, aga põlved haiged või vererõhk ei luba ühe trepivahe võrra jala käia. Aga kas ülejäänud inimesed on siis patoloogilised liftifanaatikud või lihtsalt süüdimatud laisad jobud?
