Pulmad on küll toredad, kuid seda ainult külalistele: ei mingit stressi ja sugulaste ees suudlemist!
Lauas tuli aga jälle jutuks, et hoolimata sellest, kui tore on pulmas käia ja neid võiks tihedamini olla, on see siiski selline üritus, kus on parem olla külaline kui pearollitäitja. Külalised ei pea kuude asjatama, stressama, kostüümiproovides käima, nägema vaeva, et sinna kostüümi ka õigel päeval sisse mahuks, otsima toitlustajaid, proovima veine ja torte selle õige leidmiseks, sebima bändide, tehnika, majutuse, ruumide rendi, tehnika ja kõige muuga. Heas pulmas on kõik see olemas ja nii, et pingutust ja higilõhna tunda ei ole. Lisaks kogu orgunnile pead olema väga pika perioodi vältel esinduslik, heatujuline, teistega arvestav, hea võõrustaja, taluma stoiliselt kõiki võimalikelt piinlikke nalju, käsu peale musitama (kõikide vanade sugulaste ees), kõigiga napsu võtma, sealjuures nähtavalt purju jäämata, palju tantsima, väsimust üles näitamata, kõigiga suhtlema ja selle kõige juures tegema näo, et jah, see on tõesti sinu elu kõige ilusam päev ja sa oled maailma kõige õnnelikum inimene ja su jalad ei valuta ja sa ei taha üle kõige minna koju või veeta aega ainult paari kõige kallima inimesega ja võib-olla natuke emotsionaalseks muutuda ja väikese pisara poetada.
Mulle ei ole kunagi meeldinud see, kui keegi teine ütleb, mida ma tundma peaksin ja väline surve tähtsaks pidada mingeid üldiselt kokkulepitud tähtpäevi. “See on sinu elu kõige ilusam ja tähtsam päev!” öeldakse meile liigagi tihti — koolilõpupidudel, kihlumisel, abiellumisel, lapse sünnil jne. Tavaliselt on need olukorrad hoopis seotud suures koguses higi, vere ja pisaratega, tihti sõna otseses mõttes. Enamasti mahub igasse “suursündmusesse” kõiki emotsioone skaalal ülim pahameel ja piinlikutunne kuni ekstaas. Ja lõpuks on valdavaks emotsiooniks heameel, et see nüüd tehtud on ja niipea (kui üldse kunagi) kordama ei pea. Siinkohal tahangi kõigile koolilõpetajatele öelda, et rahune, see lõpuaktus ei ole maailmamastaabis kokkuvõttes väga oluline sündmus. Ära põe maailma kõige täiuslikuma kostüümi ja soengu pärast. Suur töö on tehtud, oma lõputunnistuse saad sa kätte igatahes. Vahet pole, kas kannad disainerkleiti või kaltsukast ostetut, kontsakingi või tenniseid, ülikallist ülikonda või teksapükse. Kunagi tulevikus vaatad nagunii neid fotosid ja naerad kui noor ja rumal sa olid ning kui imelikke riideid sinu ajal lahedaks peeti. Oluline on see, et keskkooli ei pea sa enam kunagi kordama. See on läbi. Head ja halvad asjad jäävad maha.
Asjad muutuvad. Kui ma keskkooli lõpus põdesin, kuidas ma viis eksamit ära teen, neid on ju nii hirmus palju, siis ülikoolis esimese sessi ajal oli tarvis teha viisteist eksamit ja ma sooritasin need kõik edukalt. Kui põhikooli lõpus oli mul firmakostüüm, siis keskkooli lõpus kaltsukast ostetud komplekt ja bakalaureuseaktusele ma üldse ei läinudki, astusin hiljem lihtsalt õppetoolist läbi. Magistriaktusele siiski läksin, piisavalt kena kapist võetud kleidiga, midagi ekstra ostma ei hakanud. Naljakas oli aga see, kuidas iga koolilõpu puhul on kõnepuldist kuulda olnud täpselt sama juttu — senise elu kõige olulisem päev, meie edasise tähelennu peatuspunkt ja ees on vaid lõputu taevas, tuult meile tiibadesse. Mina arvan siiski, et keegi võiks vahepeal ka öelda, et kuigi need vaheetapid ja suursündmused on tähtsad, ei peaks ühte pidupäeva siiski maailmanabaks pidama ja selle üle stressama, sest argipäevad on olulised. See, kuidas me teisi inimesi kohtleme ja mida oma eluga teeme ja et jaguks armastust, huumorit ja sõbralikkust väljaspool suuri kõnesid ja pulmavandeid.
