Kai kolumn: mu süda oli nii lootust täis, et minu suur unistus — saada emaks — saab ühel ilusal päeval lõpuks teoks…
Ma mäletan aega, kui ma mõned aastad tagasi sattusin silmakirurgi vastuvõtule. Kui õigesti mäletan, siis mind suunas sinna edasi silmaarst. See oli minu jaoks juba tavapäraseks muutunud, kuna seda oli ka paaril varasemal korral ette tulnud. Selleks ajaks, kui ma tolle kirurgi vastuvõtule sain, olid minu silmad saanud kõiksugu vatti ja vilet tunda — silmasisesed süstid, mitmed kohaliku tuimestusega, ilma tuimestuseta ja üldnarkoosiga silmaoperatsioonid, palju taastusravi ja muud sellist. Mäletan, et minu jaoks oli see tavapärane kontroll, mida aeg-ajalt ikka minusugustele glaukoomi põdevatele haigetele tehti.
Mäletan, et olin maru rõõmus, kuna silmarõhk oli normi piires. Glaukoomihaigete üks suurimaid hirme on see, kui arst teatab pärast silma siserõhu mõõtmist, et rõhk on liiga madal või liiga kõrge ning et tuleks hakata mõtlema uuele opile. Tookord õnneks pääsesin. Arst uuris masina all veel mu silma ja teatas, et mul kasvab silmadiski ja võrkkesta vahelisele alale sidekudet, mis aeglaselt kisub võrkkesta silmapõhjast lahti ja et võib-olla tuleks lähiajal siiski mu silma lõigata, kuna ühel hetkel võib see võrkkesta kiskumine valulikuks muutuda. Kuulasin tähelepanelikult ja veidi murelikult arsti juttu, kui siis ühtäkki tõstis oma pea aparaadist eemale ja teatas: „Tjah, oleks sa paar aastat varem minu vastuvõtule tulnud, oleksin saanud sulle natuke nägemist tagasi opereerida…“
Minu jaoks oli see küllaltki ootamatu teave, aga kahjuks teave, millega mul polnud enam miskit peale hakata. Kurb ma ei olnud, aga natuke nõutu küll, et kuidas sama asutuse siseselt arstide omavaheline kommunikatsioon toimib, või oleks õigem öelda — ei toimi. Eks ma vahel ikka mõtlen sellele, aga mitte konstantselt, vaid pigem teatud olustikud või sündmused toovad selle mälestuse taas esile.
Teine sarnane olukord oli mul nefroloogiga. Mu esimesel nefroloogil oli alati kombeks igal visiidil mulle järjepidevalt korrutada, et ärgu ma lapse saamisest mõelgu ega unistagugi, sest mina oma neerupuudulikkusega ei veaks rasedust välja. Ega ma sel konkreetsel ajal ei mõelnud ka otseselt lapse saamisele, kuna tol ajal polnud mul teist pooltki, kellega võiks perelisa planeerimisele mõelda. Kuid ega see minu teine pool siis tulemata jäänud. Ühel hetkel, nagu välk selgest taevast, tuligi minu ellu suur armastus, siis kihlumine ja kui olime mitu head aastat koos olnud, siis loomuliku jätkuna tuli ühel hetkel päevakorda ka lapse saamise küsimus. Teades, et ega minu tervis aastatega paremaks ei muutu, et siis võiks vastavate eriarstidega natuke konsulteerida ja võimaluse korral pätsikese ahju küpsema panna.
Selleks me sõitsime TÜ Kliinikumi, kus meie teada on Eesti ainuke günekoloog, kes on nõus enda tiiva alla võtma neerupuudulikusega rasedaid diabeetikuid. Mäletan seda päeva nagu see oleks alles eile olnud. Olin nii elevil ja mu süda oli nii lootust täis, et äkki, võib-olla äkki saame rohelise tule ja minu suur unistus — saada emaks — saab ühel ilusal päeval lõpuks teoks.
Dr Kirss oli äärmiselt empaatiline ja soe inimene, kes vastas igale meie küsimusele äärmise põhjalikusega ning selgitas võimalusi ja nendega kaasnevaid riske. Seal istudes ja kuulates, millised võivad olla enneaegse beebi tüsistused või väärarengu tulemused, tuli ikka korralik hirm peale ja pani tõsiselt mõtlema. Kuid peale pikka arutelu ja mitmetele küsimustele vastamist teatas arst: „Jah, oleks te kasvõi kolm-neli aastat varem tulnud, siis oleks ilma probleemideta raseduse suutnud lõpuni kanda, aga ma teen igal juhul analüüsid ära ja siis saame täpselt teada, kas ja kui suur risk oleks teil rasestuda…“
Ma ei tea, kui palju on teistel inimestel olnud elus selliseid olukordi, kus saate aru, et olete lootusetult hiljaks jäänud. Ma tahaks loota, et neid olukordi on vähe, väga vähe. Tahaksin seda kohe kogu südamest siiralt loota, aga ma hästi ei usu seda, et see nii on. Kardan, et taolisi elumuutvaid olukordi on lademetes ja igaüks neist kannab teatavat kahetsust või valu endaga kaasas. Kusjuures, silmaarstide puhul ma nii pettunud polegi, kuid oma esimese nefroloogi suhtes, kes iga jumala päev sisendas mulle, et ärgu ma unistagu ja ärgu ma mõelgugi lapse saamisele, kannan ma hinges siiani üht väikest teravat okast. Küsin aeg-ajalt endalt, kas arstid ei peaks tegema endast kõik oleneva ja konsulteerima kolleegidega ja pakkuma patsiendile valikuvõimalusi. Vajadusel kasvõi suunama edasi teise eriarsti vastuvõtule…
Sellised n-ö elumuutvad teated on mind pannud mõtlema ja tiba muretsema, et mida ma praegusel eluetapil võiksin maha magada, millega ma pärast hiljaks olen jäänud…
Põhjalikumalt Kai tegemistest saad lugeda tema blogist — SIIT!
