Eesti seltskonna eripära: polüestrist litsikleidid, paks meik ja läbipaistvatesse sukkadesse pitsitatud tselluliidikintsud
Pooltel üritust väisanud tibidel olid seljas liibuvad ja lühikesed trikotaažkleidid, milletaolisi müüvad teised tibid Facebookis ja netipoodides. Paarkümmend eurot maksvad Hiinast tellitud maitselagedad polüestriribad võivad oma kodus sumedas toavalguses üsna normaalsedki paista, aga eredate lampide all ei halasta need ühelegi prullakale taguotsale ega kõhul kobrutavale pekivoldile. Polüestrist miniseelikutel on omadus kõndides üles rulluda, nii et kui peegli ees tundus, et kangariba katab kõik tselluliidimügarikud, paljastuvad need hoogsamal sammumisel halastamatult.
Peale maotute riiete riivasid mu silma jubedad jalanõud. Sukksaapad on ilusad ja maitsekad ainult hea stiilitunnetusega inimese jalas. Kui neid aga kombineerida eelkirjeldatud hilbuga, jätavad need kandjast prostituudi mulje.
Kolmandaks: kui sul on tselluliit, siis tee endale ja ühiskonnale teene ja ära tiri jalga läbipaistvaid sukkpükse. Juhin tähelepanu, et minu vaatlusandmetel ei pruugi tibid ise oma tselluliidist teadlikud ollagi, sest kõige jõhkram “kodujuust” kipub end ilmutama reite tagakülgedel — palun tšekkige ennast peegli ees edvistades ka selja tagant! Tselluliit ei halasta isegi peenikestele jalgadele, nii kintsu ümbermõõt ei saa olla miniseeliku sobivuse ainukeseks kriteeriumiks.
Kena beib, aga kana on pähe pesa teinud
Järgmisena on mul hinge peal meik. Antud fotogaleriis lausa röökisid mulle näkku süsimustad otsekui markeriga joonistatud jutid seal, kus normaalsel inimesel asuvad kulmud. Mäletan, et kunagi öeldi ka tippmodellisaates, et kulmud on Eesti beibede kõige kolisevam ämber — küll on need ülekitkutud, küll ülejoonistatud ja, tule taevas appi, mõnikord isegi tätoveeritud! Julgen väita, et pooled tüübid, kes julgevad end nimetada kulmutehnikuteks ja oma käkerdiste eest klientidelt raha küsida, tuleks karistuseks saata kuuks ajaks peete kõplama. See ehk arendaks veidigi käelist osavust.
Sellest, et paljude naiste meigikiht on isegi fotomeigi kohta liiga paks, ei hakka pikemalt rääkimagi. Üks asi, mida rõhutada viitsin: väga harva suudavad meie naised valida huulepulgatooni, mis sobib nii jume kui ka riietusega. Vale tooni huuled mõjuvad ihaldusväärse musisuu asemel hoopis nagu eksinud ufo.
Viies hirmufaktor Eesti seltskonnaüritustel on soengud. Õigemini — olematud soengud. Tänavu silmasin isegi presidendi vastuvõtul juukseid, millest polnud enne punasele vaibale astumist isegi kammiga läbi käidud. Pikkade lahtiste juuste kandmine eeldab, et juuksed on tõesti ehe ehk kammitud ja hooldatud, mitte aga väljakasvanud juuksejuurtega õletuust. Kas te, naised, olete kuulnud soenguvahenditest, mis eemaldavad staatilise elektri?
Kes soovib endale pähe totaalset tuumakatastroofi, see rüvetagu end tehismaterjalist juuksepikendustega. Ma ei tea, kas asi on mu eriti teravas silmanägemises või meie juuksurite ülikehvades kutseoskustes, aga ma suudan 90 protsendi tõenäosusega öelda, kas naisel on loomulikult pikad juuksed või on neid kunstlikult kaasa aidatud. Piir pikenduste ja oma juuste vahel on tavaliselt väga selgelt nähtav ja arvatavasti ei ole paljudel aega ja/või raha, et korralikult hoolduses käia, sest kunstjuuksed moodustavad kandja kuklal pusa, kuhu iga kana hea meelega paar muna muneks. Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle meeldib stiilne lühike soeng sada korda rohkem kui poolde selga ulatuv nailonipundar.
Meesbeibed kandku parajaid riideid
Peale naishirmutiste kekutavad kaamerate ees meessoost moeroimarid, kes meil näevad eranditult välja nagu Itaalia gigolod aastast 1995. Eesti meesbeibe dress-code (mis tundub olevat ka meie noorema põlve poplauljate univorm): kubet rõhutavad kitsad teksad-retuusid, mis on paar numbrit liiga väikesed, ja peaaegu nabani lahti nööbitud liibuv särk. Tavaliselt tolgendab mees-eputrilla paljal rinnal kuldkett või mingi muu tobe ehe. Teksadele on tõmmatud numbrimärgi suuruse pandlaga rihm, millel võimutseb firmalogo.
Miks suudab Eesti mees vaid haruharva end maitsekalt riidesse panna? Kui ta pole end lille löönud, näeb ta lihtsalt lohakas välja — teine “stiil”, mida tähtsatel sündmustel tihti kohtab, on suvaliselt kapist tõmmatud triiksärk, mille saba pole vaevutud püksi toppima, sellele omakorda hooletult peale visatud ülikonnapintsak. See on vist meie meeste ettekujutus pidulikust riietusest. Kas on raske osta endale püksirihm ja kasutada seda sihtotstarbeliselt? Pole midagi koledamat kui mees, kelle Bossi pintsaku saba alt irvitab naisterahvale vastu kortsu istutud särgisaba. Või kelle viigipükste tagumik on kotti vajunud, nagu kannaks kandja täiskakatud mähkmeid, esiosa aga püsib üleval ainult tänu looduslikule “nagile”. Fui, fui ja veel kord fui.
Maitse ei ole ju rikkuses kinni, kulla inimesed. Second-handi kauplusest leiab palju ilusamaid rõivaid kui tibide Facebooki-“butiikidest”. Hea maitse näitab pigem haritust. Kas viimasega on meil tõepoolest nii kehvad lood? Palun sirvige moeajakirju ja võtke eeskuju välismaa stiiliikoonidest.
