Klatšimoor astub anonüümsete õelutsejate kaitseks välja: keegi ju peab ütlema, et kuningas on alasti!

Kuna paar mu sõpra on blogijad, siis olen paratamatult kursis Perekooli draamaga, millega üks blogija “Pealtnägijassegi” pöördus. Ja vähe sellest — iga päev kurdab mõni blogija anonüümsete kommenteerijate üle, kes nende postitusi kritiseerivad. Eriti paistavad hinge minevat kommentaarid kehakaalu, rõivaste jm isikliku kohta. Tüüpiline näide: blogija riputab üles virna fotosid, kus uhkeldab oma uute riietega, et “oh, kui hea ma välja näen” ja “ah, vaadake, mul on ilus uus kleit”, ja siis solvub, kui kõik kommentaarid ei olegi üksmeelne kiidulaul.

Et mitte suhteid rikkuda, olen kurtjatele takka kiitnud, et oeh, on küll hullusti jah. Aga sisimas mõtlen tihtilugu hoopis midagi muud. Näiteks minulgi kratsib silma, et kleit, millega blogis uhkeldatakse ja komplimente nurutakse, ei sobi tegelikult üldse. Kui oled oma garderoobi juba avalikult netti riputanud, siis kannata ka otsekohene tagasiside ära! Kui tahad elada oma roosas mullis ja uskuda, et see kardin näebki sinu seljas hea välja, siis ära trügi sellega internetti. Lihtne!

Seesama kehtib kehakaalu kohta — kui blogija ise on sellest avaliku teema teinud ja kannab igal nädalal oma kaalunumbrit ette, siis ehk tohiks selle kohta ausalt arvamust avaldada? Kui see on sulle tundlik teema ja aus tagasiside muudab ebakindlaks, siis ole hea ja ära puhu ise mulli suureks. Vaevalt kibeletakse kommenteerima teemasid, millele blogija ise tähelepanu ei juhi.

Anonüümselt auru välja lasta on hea

Tunnistan ausalt, et olen minagi olnud kahepalgeline uss. Tuttavaga tänaval kokku sattudes ülistan tema stiili taevani, aga kui leian tema pildi Publiku seltskonnaküljelt, kriban sinna alla mõnuga, mida tema hilpudest tegelikult mõtlen. Kõlab sadistlikult, aga sisimas loodan, et ta loebki seda. Lõppude lõpuks peab keegi ütlema, et kuningas on ju alasti. Sama kehtib ju väljaspool internettigi — anonüümne klatšimoor peitub meis kõigis. Pane nüüd käsi südamele ja ütle siiralt, et sa pole sõbrannadega kunagi taga rääkinud neid sõbrannasid, kes parajasti teie seltskonnas ei viibi.

Ning veel üks ülestunnistus: olen käinud ka anonüümse “käona” Perekoolis teemasid püstitamas. Seal saab turvaliselt klatšida või küsida infot teemadel, millest kõnealuste inimestega otse rääkida ei julge, aga uudishimu hirmsasti kripeldab. Näiteks tahan ma teada tuntud inimese lahutuse tagamaid või arutada kellegi raske haiguse üle. See ei ole midagi erakordset ega häbiväärset, vaid kehtib meie kõigi kohta, kes me avalikult väidame, et teiste mustas pesus ei sori, aga kui keegi ei näe, ostame värske Kroonika.

Ma arvan, et vähemalt iga teine inimene on süüdi ka selles, et kui töökaaslane või tuttav teatab midagi, mis tekitab ebaviisakat uudishimu, hakkavad messenger`is lendama sõnumid: “Kuule, kas sa said aru, mida ta sellega mõtles? Kas nende abielu on kriisis või? Ega sa tea, kas tal on äkki vähk?” Inimene tahab teada. Nii lihtsalt on.

Mida sa ei tea, ei tee ka haiget

See on juba nii leierdatud soovitus, aga ausalt, taguge see endale juba kord pähe: iga kord, kui mingi info välja annad, on loogiline arvestada, et inimesed hakkavad sellest rääkima. Pole vahet, kas see toimub sinu nina ees või selja taga. Sa ei saa kellelgi suud kinni lüüa. Kui Perekool kinni pannakse, lähevad klatšijad lihtsat mujale, aga uudishimu ega teemad ei kao. Oled väga naiivne, kui arvad, et kõik sinu tuttavad räägivad sinust selja taga ainult positiivset. Usu mind, kui saaksid olla üksainus päev nähtamatuna ringi hiilida, ei olekski sul varsti enam ühtegi sõpra…

Ma ei mõista inimesi, kes käivad internetis iseenda kohta käivaid kommentaare lugemas või koguni guugeldavad ennast, ja pärast nutavad ja halavad. Guugedada võib, kui on raudsed närvid. Aga kui närve ei ole, ära topi oma nina kommentaariumisse, issand jumal küll! Mida sa ei tea, ei saa sulle ka haiget teha. Võin kihla vedada (ja tegelikult ka näiteid tuua), kus isegi need samad õelate kommentaaride üle vingujad järgmisel hetkel hoopis ise teisi inetult taga räägivad. Me keegi pole patuta.