Klatšimoor: kas võltsid firmariided sümboliseerivad vaesust ja rumalust või staatust ja rikkust?

Huvitav, kas Hiina töökodades ei raatsita kulude kokkuhoiu eesmärgil vorpida midagi muud peale Michael Korsi ja Moschino logode? Kolades Facebooki-butiikides näen enim just robustsete MK ja Moschino, mõnikord ka YSL-i ja Chaneli kulinatega üle puistatud “firmariideid”, mis maksavad mõnikümmend eurot ja on nii odavast materjalist, et silmad hakkavad valutama. Rinnal ilutsevad lohakalt trükitud Chaneli C-tähed, aga polüesterpluusikese servad juba hargnevad! Hirmnaljakas oli märgata, kuidas üks hilbumüüja oli ühe tokerdanud akrüülist kampsuni pildi alla kribanud: “Nb! Moschino silt all vasakus nurgas!”

Ja kõige veidram on see, et neid hilpe ka ostetakse! Täiesti korralik võltslogodeta kott võidakse jätta tähelepanuta, aga kui mingile ilmselgelt vakstust kokku vusserdatud inetule märsile on külge riputatud võlutähed “MK”, jooksevad ullikesed kohe tormi. Müüjad nimetavad võltskaupa peenutsevalt “replica’ks”.

Mulle ei jõua selle hulluse mõte kuidagi kohale. See tundub nii postsovetlik. Minuvanused (ehk 30 pluss) mäletavad aega, kui Kadaka turul müütati botaseid kirjaga “Adibass” ja kiledressides kantpead patseerisid nendes uhkelt ringi. Aga kas me tänapäeval ei peaks olema sellest kolkakehviku kompleksist välja kasvanud? Ja 20-aastased neiud ei tohiks mäletadagi sovetiaega. Mis neil viga on? Miks nad tahavad end nõndamoodi alandada?

“No kuule! Firmalogo on ju staatusesümbol!” pahvatas mu 16-aastane õetütar. Ta on alles nii noor, et annan talle andeks. Ta, vaene lapsuke, ei teagi veel, mis on staatus ning sellega kokku kuuluv väärikus. Võtsin tüdruku põlvele ja selgitasin kannatlikult, et võib-olla teised kehval järjel inimesed Kapa-Kohilast võivad tõesti vakstust “Korsi kotti” kõvaks saavutuseks ja jõukuse märgiks pidada (vaesem rahvas ju kogubki 30 eurot mitu kuud). Aga need, kes on kordki elus lähedalt näinud eset, mis maksab üle 100 euro, sellesse lõksu ei lange. Vastupidi — võltsid “firmariided” signaliseerivad meeleheidet, vaesust ja rumalust. Kõige innukamalt kannavad neid vist teismelised maatüdrukud. Sul pole raha isegi kodumaise kiirmoebrändi Mosaic jaoks, aga tahad nii väga tõestada, et kuulud kõrgemasse ringkonda, kuhu sul tegelikult mingit asja pole — järelikult on sul lisaks eelnimetatule ka alaväärsuskompleks. Sa häbened ennast ja oma elujärge.

Konspekteerin õetütrele õpetatut ka teile. Esiteks võtke teatavaks, et palju väärikam ja mõistlikum on kulutada oma 30 eurot mõnes respekteeritud kiirmoeketis nagu Seppälä või Lindex. Sealt saab selle raha eest täiesti korraliku eseme, mis teenib teid koguni mitu hooaega. Või koguge paar kuud raha ja ostke midagi kodumaistelt moeloojatelt. Nende looming on taskukohasem kui ehtne Korsi või Moschino couture ega jäta kandjast ajudeta beibe muljet.

Mis puudutab disainerirõivaid, siis mul on oma töö tõttu kokkupuuteid olnud ka tõeliselt rikastega ja mul on teile uudis — nende küljest ei leia sa isegi pingsalt jõllitades ainsatki firmalogo. See ei tähenda, et nende garderoob poleks kvaliteetne ega ülikallis, vaid brändisilte oma rinnal ei eksponeerita. Ehtsatel brändiriietel on logod väga tagasihoidlikud või pahupoolel peidus. (Kes pole kursis, siis paljud luksusbrändid toodavad ka kättesaadavama hinnaskaalaga ja suuremate logodega rõivaid noortele, kel pole veel piisavalt raha. Eestis on tuntud näiteks Armani Jeans või Love Moschino, aga neid rikkad ei puutugi ja ka brändide eesmärk on tekitada odavama kraami kaudu noortes lojaalsust lootes, et nad jõuavad elus haljale oksale ja saavad endale lubada couture’i.)

Tõeliselt padurikas ja kõrge staatusega inimene peab alandavaks käia ringi mingi firma elava reklaamtahvlina, nii et kahjuks suurte logodega eputajad reedavad oma rahakoti tegeliku seisu juba esmapilgul. Pigem võib mõni miljonär suurest võltslogost välja lugeda, et kandja on litsakas ja rahakale mehele kerge ja küllalt odav saak. Kui see ongi kahtlaste Facebooki-butiikide klientide põhieesmärk, siis vabandust, minu viga.