Klatšimoor küsib: kes on süüdi, kui väljakutsuva välimusega naist prostituudiks peetakse?

Hiljuti lõi meedias laineid juhtum, kus seltskonnatäht süüdistas tuttavat meest, et see olla teda seksuaalselt ära kasutanud. Ühes nädalalehes oli kirjas, et noor daam oli end väljas lõbutsedes silmini purju joonud ja koguni narkootikumi tarvitanud. Ma ei lasku vaidlusse, kas konkreetse juhtumi puhul on õigus mehel või naisel, sest neid inimesi ma isiklikult ei tunne ja pole minu asi.

Samal ajal lõi Ameerika tabloidides laineid ühe prominentse naise arvamus, kelle meelest meelitavat väljakutsuvalt riietunud švipsis naised ise vägistajaid ligi. Loomulikult sai ta kõvasti hurjutada nagu kõik teisedki, kes on varem selliste arvamustega lagedale tulnud. Poliitiliselt korrektne on väita, et naine pole soovimatus tähelepanus kunagi ise süüdi. Mina ei kavatse täna poliitiliselt korrektne olla, sest tegelikult mõtlevad paljud nii nagu too ameeriklanna ning leian, et kui üks naine enda margi täis teeb, sülitab ta sellega kogu naissoo ühisesse kaevu ja aitab kaasa üldistustele: “Aga naised ju ongi sellised…”

Näiteks on mul üks tuttav, kes näeb välja nagu odav Ameerika reality-staar ja kui mehed teda ka vastavalt kohtlevad, solvub: “Miks ta mulle nii ütles? Kas ma olen tema arust mingi kinnimakstav naine või?” Kord üritasin vihjata, et minu meelest ta jätabki endast prostituudi mulje. Paksult ja maitselagedalt võõbatud, juuksed põhuks blondeeritud, süstitud huuled pruntis ja roosad nagu seksinukul, jalas hargivahe kontuure rõhutavad retuusid — klišee missugune! “Aga ma teen seda ju enda jaoks! Mina pole süüdi, et mind vahitakse!” kiljatas tuttav haavunult. Oo, kas tõesti?

Sama vähe mõistmist on mul avaliku elu tegelaste suhtes, kes kisuvad Kroonika kaanel rinnad paljaks ja siis kurdavad, et kui ajakirjanikud helistavad, tahavad nad rääkida ikka ainult kerglastel teemadel ning teha uusi paljastavaid fotosid. Facebookis jäi mulle aga silma tuntud naisterahva hala, et üks tema ütlemine oli kontekstist välja tiritud ja pandud ajalehe huumoriküljele lollidele blondiinidele reserveeritud rubriiki. Seesama naisterahvas riputab iga päev kõigile vahtimiseks pilte, kuidas ta liibuvates kleidikestes peole peole kappab või bikiinide väel basseiniserval aeleb. Andke andeks, aga kui selline tegelane üritab midagi tõsist öelda, tundubki see paraku nagu paroodia.

Välimus annab esimese signaali, kes me oleme ja mida tahame

No öelge ausalt, kas keegi tahab kuulda, mida meestepeldikus tuhandete kleepuvate käte käperdada olnud fotol kujutatud megabeib kultuurist, poliitikast ja majandusest arvab? Kui naine ise enda tõsiseltvõetavuse maha mängib, siis kes selles süüdi on? Ja kes on süüdi, kui mikropükstes tööle tulnud naise tagumikku jõllitatakse? Sama hästi võiks kunstinäitusel irisema kukkuda, et keegi julgeb maalidele pilku heita, kuigi oleks ju võimalik imetleda ka laelühtreid ja põrandapragusid.

Olen arvamusel, et oma välimusega anname me vägagi teadlikult signaali, kes me oleme ja mida tahame. Riietun ja käitun ka ise vastavalt. Kui tahan, et meessoost töökaaslaste tähelepanu tähtsatelt asjadelt kõrvale ei libiseks, ei võõpa ma ennast ja riietun tagasihoidlikult. Iga mees saab kohe aru, et olen ärijuttude peale väljas ja flirt pole teretulnud.

Kui lähen peole ja tahan, et mulle külge löödaks, tuleb samuti signaal anda oma välimusega, sest seda märgatakse ju esimese asjana. Kui ma ei taha hommikul mäluaugus ja võõra mehe kõrval ärgata, siis joon alkoholi ainult mõõdukalt. Muidugi on purjus naisi ära kasutavad mehed sead, aga olgem ausad, naise panus juhtunusse ei ole siiski päris ümmargune null. Õnneks on suuremal osal naistest au- ja häbitunne vähemalt sel määral säilinud, et kuigi kordki elus on meist paljud ärganud kurat teab kus ja kellega, jätkub meil mõistust sellest vaikida.