Klatšimoor küsib: milleks meile veel üks seltskonnaajakiri, kus konnatiigistaarid saavad endale elu välja mõelda?

Kui puhkuselt tööle naasin ja üle mitme nädala taas internetti läksin, vaatas sealt vastu rabav uudis: Eestisse tuuakse seltskonnaajakiri Hello, kus põhirõhk olevat ilusatel piltidel ja ühelegi kuulsusele liiga ei tehtavat. “Rabav” on see uudis sellepärast, et minu meelest ei ole meil küll nii palju kuulsusi, kes kõik need juba ilmuvad ajakirjad ära täidaks. Mis vahet on, milliste kaante vahelt loed sa Koit Toome järjekordset intervjuud oma pereõnnest või Kati Tootsi kiitlemist, kui tubli perenaine ta on? Selliseid lugusid ilmus üksvahe rohkem kui suveõhtul sääski ja see polnud staaride enda süü. Lihtsalt iga väljaanne tahtis neist oma tükikest hammustada ja nii nad pahaaimamatult meid kõiki tüütasidki.

Pealekauba ei räägi meie kuulsused midagi huvitavat. Aastast aastasse korduvad samad näod, samad jutud. Kõik meie staarikesed on nii illikukud, eeskujulikud, töökad ja tublid. Ainult haruharva ilmub mõni siiras pihtimus. Tavaliselt aga tõmmatakse ajakirjanduse veergudel mask ette ka siis, kui staari tutvuskond ja nende sõbrad-tuttavad (Eesti oludes praktiliselt iga kümnes inimene) tegelikult teab, et asi on mäda. Ma ei mõista, miks nii väikeses kohas on vaja teeselda kedagi teist ja endale elu välja mõelda?

Ringilaaberdajast “tubli pereisa” ja narkosõltlasest “daam”

Kuna liigun ise seltskonnas, kus ei tea meie kuulsuste tegelikust elust mitte iga kümnes, vaid lausa iga teine inimene, on mul neid kiitlemisi teinekord väga naljakas lugeda. Veel sagedamini hakkab lihtsalt kurb. Miks inimene nõnda tuututab? Kas ta siis ei tea, et ajakirjanik teab, kuidas asjad tegelikult on? Isegi mina tean, et üks pereisast ärimees, kes poseerib klantspiltidel alati oma ametliku naisega, elab tegelikult koos teise naisega ja mõnikord ripsutab tiiba ka kolmanda ja neljandaga. Avalik saladus on seegi, et teatud ärinaiste seltskond, kes käivad seltskonnapressis kiitlemas oma saavutuste, kodude ja garderoobiga, peab regulaarselt metsikuid pidusid, kust ei puudu ka kokaiin. Kui üks neist sattus üledoosiga haiglasse, vaikis kogu Eesti meedia, seevastu paari kuu pärast ilmus ühes väljaandes artikkel, kus too daam praalis oma looduslähedase eluviisiga. Seelikukütte etendavatest kapihomodest ma ei räägigi. Neist võib isegi aru saada, sest kooseluseaduse arutelu on näidanud, et sallimatus meie riigis paraku vohab.

Ma ei räägi ka neist juhtumitest, kus üks tuntud laulja sõimas pea aasta aega vastikuid kõmuajakirjanikke valeväidete levitamise eest, aga hiljem tunnistas ka ise, et vastikutel kõmuajakirjanikel oli kogu aeg õigus. Üks asi on varjata, teine asi valetada, seega ei usu ma nüüd enam ühtegi sõna, mida kõnealune meesterahvas meedias väita suvatseb. Ja miks ma peaksin tema muusikat uskuma?

Nüüd, palun väga, avaneb võimalus enda hämarat tagahoovi varjavat petlikku fassaadi esitleda veel ühes seltskonnaajakirjas. Eelreklaamis välja lubatud “kuulsusesõbralikkus” tähendab lahti seletatult, et kellelegi ei esitata ebameeldivaid küsimusi ja nad saavad intervjuudes segamatult kokku luisata, mis iganes pähe tuleb. Naised-lapsed kogutakse sohvale, kõik tõmbavad endale pühapäevailmed ette ja siristavad nagu ühest suust, et kõik on neil parimas korras. Kas ma tõesti peaksin rõõmustama ja tõttama kõnealust väljaannet lettidelt haarama?

Mis mõte on jagamisel, kui sa tõtt ei räägi?

Kuna kord juba olen Klatšimoor, siis mõistagi tunnen seltskonnaajakirjade lugemisest naudingut — aga ainult neist lugudest, kust midagi ka teada saan. Mulle meeldib teada, et ka rikkad nutavad mõnikord. See teadmine lohutab — neil on küll rahamäed ja piimajõed, aga elumured kimbutavad meid ikka ühtemoodi. Mis lohutust aga pakuks mulle mulje, et rikastel on kõik olemas — kuulsus, raha ja veel rikkumatu õnn ja veatu perekond takkapihta? Pean väga lugu neist suurtest staaridest, kes (ka Eestis) on võtnud julguse kokku ja pihtinud avameelselt oma võitlusest viinakuradiga, abielu purunemisest, rängast haigusest või mõnest muust eluraskusest. Minu meelest on oma elu avalikkusega jagamise ainuke mõte see, et sa räägid tõtt.

Mida teie arvate, lugejad? Kas te üldse tahate teada, mis elu Eesti niinimetatud staarid elavad? Ja kui uudishimu siiski tapab, siis kas teid häirib teadmine, et inimesed klantsajakirjades ei ole enamasti siirad ega ausad?