Klatšimoor: miks täiskasvanud kohtingud ja suhted enda jaoks liiga keeruliseks ajavad?
Mina, keskeale lähenev inimene, vahtisin stseeni hämmeldunult pealt. Kas nii lihtsalt see asi tänapäeval käibki? Kuigi teisalt miks ka mitte? Mida rohkem enda külgelöömisajalukku kaevun, seda rohkem hakkab selline lihtne ja loogiline meetod mulle meeldima.
Enda teismelisepõlvest mäletan päevadepikkust ränka peamurdmist, kuidas küll panna noormeest end märkama. Tavaliselt tuli pähe kaks tüüplahendust: 1) nillida otsekui juhuslikult seal, kus noormees kõige sagedamini liigub, näiteks käia peniga vutiplatsi servas jalutamas, 2) proovida sõbrannade kambas silma torgata eriti valjusti naerdes ja edvistades. Alles tagantjärele, kui parandamatu kahju oli juba tehtud, said ilmsiks nende lahenduste varjuküljed. Kui sa pole kunagi koeraga vutiplatsi ääres jalutanud (sul polnud isegi koera!), aga nüüd hangid äkki kutsika ja hakkad peale, võib see tunduda imelik. Ka liiga vali naer ja teeseldud edvistamine ei mõjugi seksikalt, vaid hoopis nagu Mr. Beani sketš.
Kolmas tüüplahendus salajase crush’i puhul on see, et crush jääbki salajaseks. Hirm pikaltsaatmise ja sellest tuleneva häbi ning alanduse ees on nii suur, et tegeled hoopis sellega, kuidas ta, jumala nimel, sellest teada ei saaks. Niipea, kui hurmur mööda kõnnib, väldid silmsidet ja vahid põlglikult nohisedes seina. Kui ühise tuttava kaudu temaga seltskonnas kokku satud, niheled pahuralt ja torised: “Mul on kiire! Lähme juba minema!” Kui juhtub ime ja tema ise sind kõnetab, turtsatad talle midagi sellist, mis röövib temalt eluajaks enesekindluse sulle uuesti läheneda.
“Oleks” läks oina p----
Kujutan ette, et ka paljud noormehed seisid häbelikult ja nõutult lõhkise küna ees. Ülepea kipub kogu armutarkus tulema mitte õigel ajal, vaid siis, kui on liiga hilja. Olen alles aastate pärast teada saanud, et mõnelegi poisile, kes mulle gümnaasiumis meeldisid, meeldisin ma ise ka. Aga kuna kumbki ei julgenud seda teisele ütlema minna. Alles möödunud suvel klassikokkutulekul muheles üks mu kooliaegseid salalemmikuid pooliku õlle taga: “Tead, ma arvasin kümme aastat tagasi, et sa oled maailma kõige ilusam tüdruk. Aga ma lihtsalt ei julgenud sulle läheneda, sest sa tundusid selline ülbe bitch.” Mnjah, kahju küll. Täna ei ole selle õndsa teadmisega enam midagi praktilist peale hakata, sest minu unistuste mees elab nüüd õnnelikku perekonnaelu. Kellegi teisega. “Oleks” läks oina p----, oleksin tahtnud valjusti ropendada.
Praegu, keskeale lähenedes, on kogu see skeemitamine ja psühholoogilise taktika leiutamine veel keerulisem. Mehed, kes mulle meeldivad, on juba piisavalt vanad, et olla ammu abielus ja laste isad. Aga see aeg, kui mehe saadavusest sai teada lihtsalt tema vastavat sõrme kõõritades, on ammu läbi. See ajab kohati suisa juhtmed kokku, nii et olen mõelnud, miks ei võiks uuele suhtele avatud vallalised võtta tarvitusele mingit koodisüsteemi nagu kunagi hallil ajal homoseksuaalidel. Miks mitte kanda rinnataskus valget rätikut või panna kleit tagurpidi selga?
Liiga pikalt peamurdmist ja vähe villa
Kuna eelkirjeldatut pole keegi kahjuks juurutada suvatsenud, järgneb külgelöömismetoodika väljatöötamisele põhjalik ja ettevaatlik luure: uurid tuttavate kaudu ääri-veeri maad ja teritad pingsalt kõrvu, kas Tema juhtub vestluses mainima märksõnu, mis võiks vihjata, et tal on juba pere ja talle keelt kõrva ajades teeksin end haledalt lolliks. Ning taas — ka minuga tutvudes mõtlevad paljud ägedad mehed kindlasti, et nii ilus ja tark naine (nagu ma enda meelest muidugi olen) ei saa ju olla enam üksi.
Võib-olla ongi kogu peen kurameerimiskunst ajast-arust ja mõttetu? Mõelge ise, kui lihtne oleks elada, kui kõik oleksid sellised ja keegi ei vaataks viltu: “Kuule, sa meeldid mulle.“ — “Tore, sina mulle ka!“ — “No mis me siis ootame, hakkame juba käima!“ — “Okei, selge!” Nagu ammune hittlaul: “Ma tahan sind, sa vajad mind.” Ja ongi korras. Kui vastus tuleb eitav, tead kohe, mis värk on ega hakka oma närve selle frukti peale enam kulutama. Ei mingit piinavat peamurdmist ega aja raiskamist. Miks oleme üldse vastassoole külge löömise nii pagana keeruliseks teinud?
