Ma ausalt ei saa sellest kooli alguse ümber hädaldamisest aru. Mitu töökaaslastki kukkus juba eelmisel nädalal ägama, et kuigi meil pole kellelgi kohustust enne kella 10 — 11 kontorisse ilmuda, tuleb varsti hakata end pool seitse üles ajama. Lapse koolis algavad tunnid kell kaheksa, aga enne tuleb ju veel puder hakkama panna ja vaadata, kas koolikotis on õige kraam. Enne esimest koolipäeva uhavad lapsevanemad veel ümbrispaberitega jännata, mistõttu olevat kellelgi isegi pühapäevaõhtune krimiseriaal vaatamata jäänud. No mida veel?!

Seitsmeaastane laps on juba piisavalt suur, et elementaarsete elutoimingutega ise hakkama saada. Kas ei võiks hädaldamise asemel kinkida talle äratuskella ja näidata, kuidas see õigeks ajaks helisema panna? Nii vana inimene peaks suutma ka aru saada, et püksid käivad jalga ja särk selga. Seda, mida kooli kaasa võtta, peab laps samuti ise teadma. Ja mis jant see käib kaante kiletamise ja ümbrispaberitega? Minu kooliajal tuli mul küll sellega ise hakkama saada.

Kui laps on ärganud, end pesnud, riidesse pannud ja kooliasjad ranitsasse pakkinud, läheb ta oma jalgel kööki, avab külmkapi ja valmistab endale paar võileiba. Müslile piima kallata ei tohiks olla ületamatult raske. Seejärel avab ta koduukse ja asub kooliteele, mis peaks olema talle selgeks tehtud juba enne 1. septembrit.

Enda tuttavate kogemustest näen murettekitavat trendi, et kui kord juba hakatakse lapsel kõike ette-taha ära tegema, siis see ei lõpegi. Juntsust sirgub gümnasist, aga ikka veel loodab ta, et emps tõmbab tal hommikul teki pealt, söödab kere täis ja näitab tänaval õige suuna kätte!

Tudengid ei suuda munagi praadida

Kuidas peaks laps õppima enda eest ise vastutama, kui vanemad ei lase tal seda teha? Kui põnnile on selgeks tehtud, mis kell ta peab koolis olema, siis sellega peaks lapsevanema töö piirduma. Ma küll pidin oma jalgel isegi lasteaeda minema, koolist rääkimata. Esimeses klassis läksin 1. septembril ise aktusele, kuigi valge pluusi vist triikis tol erilisel päeval tõesti ema. Hiljem mitte kunagi — pidin ise nii riideid triikima kui ka pesema. Kasvasin ajal, mil lapsed olid juba maast-madalast iseseisvamad kui praegu, aga ega siis laste “kvaliteet” ega arengukiirus ole vahepeal muutunud?!

Ometi peaks meil hoiatava näitena silme ees virvendama Euroopa riigid, kus noored kodust ei lahkugi, sest nad ei oskaks üksi elades midagi peale hakata. Mäletan, et naiste lemmiksaate “Eesti tippmodell” eelmisel hooajal kraaklesid täiskasvanueas neiud lakkamatult köögis. Seal valitses kohutav bardakk, sest paljudele tuli ilmselt üllatusena, et nõud ei lähegi ise puhtaks. Üks neiuke tunnistaski, et temal pesevad ja koristavad vanemad. Süüa teha oskas ainult mõni tüdruk, ülejäänud võinuks toitu täis tuubitud külmiku kõrval nälga surra. Aga paljud neist olid juba üliõpilased!

Mõned mu töökaaslaste lapsed tolgendavad pärast tundide lõppu kontoris (kuigi laps võiks ju minna koju koristama ja süüa tegema, et vanematel lihtsam oleks) ning tihti kuulen pealt vestlust:

“Issi! Kuidas seda ülesannet tehakse?” “Mis asja? Anna siia. Hm, kuidas ma nüüd seletaksingi… Kuule, mängi oma arvutimängu edasi. Ma viskan kähku valmis.”

Võtsin selle kolleegi hiljem kohvinurgas pihtide vahele, aga ta põhjendas, et lapsele seletama hakkamine raiskaks liiga palju aega ja lihtsam on ülesanne temal endal ära teha: “Seletama peavad ju õpetajad, nemad saavad selle eest palka. Mina ei kavatse tervet õhtut kulutada mingi tehte kallal jauramisele. Miks lastele üldse antakse ülesandeid, mida nad teha ei oska?”

Halloo! Miks mu poeg pole veel töölt koju jõudnud?”

Kõrgeim abituse aste, kuhu koolijüts võib tulevikus areneda, on minu 40-aastane meeskolleeg, kelle ema aeg-ajalt nõudlikult meie üldnumbrile helistab:

  • “Halloo! Miks mu poeg oma telefonile ei vasta?”

  • “Teie pojal on praegu tähtis koosolek!”

  • “Mis? Kell on juba kuus läbi! Ta oleks pidanud juba tund aega tagasi kodus olema.”

  • “Koosolek venis natuke pikemaks.”

  • “Natuke?! Issand, miks keegi mulle midagi ei ütle? Ma olen juba nii suures paanikas! Jõudsin helistada politseisse ja kiirabisse… Ja pajaroog läkski juba külmaks!”

Mõelge sellele. Ja minge äratuskella ostma! Pole mingit adekvaatset põhjendust, miks keegi peaks koolilapse pärast tavalisest mitu tundi varem ärkama. Kooli ei saadeta asjata lapsi alles siis, kui nad on jõudnud teatud vanusesse, mida nimetatakse kooliküpsuseks. See vanus eeldab, et laps on juba küps ise mingeid otsuseid tegema ja enda eest vastutama. Miks te ei lase tal seda teha?