Naise eluring klatšiteemades: poisid, kehakaal ja surmakuulutused

Nädalavahetusel ootasin, kuni pesumasin oma tööd teeb ja lappasin ajaviiteks meelelahutusportaalide pildigaleriisid ühelt hiljutiselt seltskonnasündmuselt. Selle tegevuse muudab erakordselt meeldivaks, et tihti silman fotodel oma tuttavaid, kes on näost loppi vajunud, koleda soenguga või kaalus juurde võtnud. See viimane on eriti tore. Tabasingi end juba küütlevas õhtukleidis naisterahva pilti salvestamas, et see sõbrannale meilida: „Issand jumal, kas ta on juurde võtnud viis kilo või koguni kümme? Mõni ime, et mees armukese juurde läks. Ja isegi tema armuke olla tänaseks uue leidnud.” Sõbrannalt tuli juba viie minuti pärast vastus: „Appi-appi-appi, minu meelest on juurde tulnud vähemalt 15 kilo. Ja ise eputas Facebookis, et käib jõusaalis?! Maha visatud raha!”

Järgnes traditsiooniline infovahetus, kui mitu kilomeetrit me mõlemad sel nädalal jooksnud oleme. Sõbranna rehkendas, et tagumikuga võib ta juba päris rahul olla, aga käsivarred ei anna asu. Mina marssisin oma magamistoas suure peegli ette, viskasin dressid seljast ja uurisin, kas netist tellitud uus kreem on tselluliidiga võitlemisel juba tulemust andnud. Justnagu oli, aga võib-olla seisin lihtsalt heas valguses ja soodsa nurga all? Lõpuks nentisime mõlemad rahulolevalt, et kuigi parandamisruumi on, näeme oma vanuse kohta siiski kobedamad välja kui eelpool nimetatud küütlevas kleidis daamike. Kuidas küll võib kellegi teise kaalutõus nii suurt rõõmu teha?

Sama stseen kordus, kui üks tuttav külla tuli ja kukkus oma tahvelarvutist meie kunagise kooliõe pulmapilte näitama. Rõõmuga tõdesime, et need, kes olid koolipõlves popid plikad, on nüüd tavalised pereemad, kellel kogu aur kulub oma välimuse eest hoolitsemise asemel lastekarja kantseldamisele. Ka nende kehad olid vormist väljas. Iseäranis õnnelikuks tegi mind, kui nägin fotot klassiõest, kes oli minult keskkooliaegse silmarõõmu üle löönud. Tollal oli ta koolimiss ja kõigi kadestamisobjekt, nüüd aga kaalus vähemalt sada kilo. Tuttav teadis, et minu silmarõõm möllavat ammuilma uutel jahimaadel ja endine miss elab nüüd koos mingisuguse traktoristiga. Sellele mõeldes muutus kogu mu olemine helgeks ja kergeks ning tundsin, et olen ise elus nii palju rohkem saavutanud. Kaalun ainult 52 kilo.

Järgmine etapp on hauakivid ja surmakuulutused?

Kui nende teemade üle hiljem vannis mõnuledes järele mõtlesin, tundsin äkki selgelt eluaastate raskust oma turjal. Lähenen tõepoolest keskeale! Millal see kaaluteemal heietamine üldse alguse sai? Juba paar aastat tagasi? Vanadus hiilib ligi märkamatult.

Meenutasin, millest rääkisin sõbrannadega kümme aastat tagasi — loomulikult poistest. Kellelegi meeldis mingi kutt, keegi oli armunud oma sõbranna lemmikusse, kolmas oli klubis välismaa mehega tantsinud. Kaaluteemadest ei rääkinud me siis sõnagi, sest nooruses on ainevahetus kiire ja mitte keegi meist ei olnud kõneväärselt paks. Ilmselt olime oma välimuse osas enesekindlamad kui praegu ja polnud nii suurt vajadust end pidevalt teistega võrrelda.

Aga ka keskiga saab ükskord otsa. Mis on järgmine jututeema ja võrdlusalus konkurentidega? „Muidugi surmakuulutused!” pahvatas tuttav, kes oli ema juures lapanud pensionäride ajakirja Elukiri ning näinud seal rubriiki kuulsate inimeste hauakividest. „See rubriik laiutas seal sama ahvatlevalt nagu Cosmopolitanis huulepulkade ja parfüümide reklaamid!” imestas tuttav, kelle ema olevatki mitmele toretsevale kivikamakale pastakaga ringi ümber vedanud ja valjusti unistanud, et sooviks endalegi sellist. „Mul endal on pigem niisugune minimalistlik stiil. Mis sa arvad, kas selline sobiks?” nõudis tuttav, osutades mu kohvilaual vedelevale marmorist tuhatoosile, mis tõesti natuke hauakivi meenutab. „Ära hakka!” kiljatasin, endal pilk rändamas aknalaual, kus õitsesid kaktused. Paratamatult mõtisklesin, et kaktus kalmulillena oleks ju väga cool ja eristaks mind teistest kadunukestest. Ja kui veel ühe küpsise söön, ei mahu ma enam kirstu ära… Paanika!

Selle sünge perspektiivi ees ohates haarasin eilse ajalehe ja lappasin hajameelselt, kuni jõudsin surmakuulutusteni. Seal ei olnud ühtegi tuttavat nime ja tundsin suurt kergendust. Esialgu jäävad minu lemmikuks siiski sellised seltskonnarubriigid, kus kohtab elusaid inimesi.