Minult saavad tunnustava punkti kõik lugejad, kes kargasid hetk tagasi pahameelest lõõmates püsti ja karjatasid: “Aga need on ju läikivad sukkpüksid, kes siis seda ei teaks!”

Kui eetikaguru Maaja Kallastit häirivad presidendi vastuvõtul daamide katmata õlad, siis mina noore inimesena nii karm ei ole ja arvan, et end pleedi mässida tasuks ainult juhul, kui ülakere on sültjaks rasvunud. Küll aga on mul hinge peal hull epideemia küütlevate sukkpükste näol, mis külvavad koledust mitte ainult presidendiballil, vaid igal eestimaisel seltskonnaüritusel. Ma ei saa tõesti kuidagi aru tuntud naistest, kes kepsutavad ühelt ürituselt teisele, tehes üha sama nüri viga — fotogaleriidest inetuid pilte sirvides peaks ju kõik ju selge olema, aga sellegipoolest ei nähta palki mitte iseenda silmas, vaid ollakse valmis süüdistama hoopis fotograafi ja mingit müstilist “halba nurka”.

Imekauni õhtukleidi alt välgub jäme pahkluu

Õnneks ei näe presidendi vastuvõtul kuigi lühikesi kleite ning sestap naudivad kõrgläikelised sukkpüksid oma kurikuulsamaid hetki pigem diskoüritustel. Kuid siiski on jube vaadata õhtukleidi alt välkuvaid jämedaid pahkluid — mis ilmselt polekski nii jämedad, kui kandja oleks arvestanud, kuidas läikivasse lükrasse pitsitatud jalg eredas valguses visuaalselt paisub.

Võib-olla ei vaibugi epideemia enne, kui Riigikogu võtab vastu asjakohase seaduse ja keelab läikivate sukkpükste müügi? Kõrged poliitikud võiksid olla iseäranis huvitatud, et nende abikaasad näeksid avalikel üritustel head välja. (Ning ühtlasi võiks sama seadusega keelu alla panna tafti, millele mõeldes ei tule mulle pähe ainsatki puhku, mil see kangas oleks kandjat kaunistanud.) Naised, matid sukkpüksid on juba ammu leiutatud ning reeglina on vastav märge ka pakendil olemas.

Ainuke kuulus naine, keda olen näinud läikivaid sukkpükse häbisse langemata välja kandmas, on Briti hertsoginna Kate, sest tema säärejooks on veatu — ideaalselt sirged ja sportlikud ühegi pekiraasuta jalad. Sellistega on õnnistatud heal juhul üht naist tuhandest. Kuid isegi tema eelistab minna kindla peale, eelistades reeglina matti ihutooni (mida, muuseas, peetaksegi kõige elegantsemaks).

Kuidas punavaibal võimalikult halb välja näha

Kui juba end üles kütsin, siis neile, kes ei taha kuidagi õppust võtta, väike spikker, kuidas käituda presidendi vastuvõtul (ja üldse kõigil avalikel üritustel) nii, et fotograaf saaks teist kindlasti inetu pildi, mida kahjurõõmsad lehetoimetajad veel aastategi pärast mõnuga muheledes arhiivist välja kaevavad.

  • Dress-code olgu omavahel verist läike-duelli pidavad taftist kleit ja lükrast sukkpüksid.
  • Kuna sa juba ette tead, et pilti tehakse ka sissepääsu ees tänaval, tõmba õhtukleidi peale mingi suvaline jope.
  • Soeng olgu turris (ära mingil juhul kasuta antistaatilist soenguvedelikku!) ja meik takso tagaistmel kobamisi näkku mätsitud.
  • Ära ühelgi juhul usalda professionaale, vaid tee meik ja soeng kindlasti ise. Ka puuder ja salvrätid viska parem kohe ridikülist välja.
  • Kui vähegi saad, ära sõida üritusele autoga, vaid kappa jalgsi, startides viimsel sekundil. Nii kohtud sissepääsu ees hüppevalmite piltnikega higist leemendades ja niiske rannasoenguga.
  • Kui märkad fotograafi, keda sa ei salli, mana ette hapu ilme ja õel pilk. Kui pildid hiljem portaali üles pannakse, ei tule publik selle pealegi, et asi oli fotograafis. Nad arvavad, et sa oledki selline.
  • Kui eelkirjeldatu tundub liiga keeruline, siis ära pingutagi, vaid torma lihtsalt fotograafide eest ummisjalu läbi. Siis võid loota, et jääd pildile niivõrd väändunud poosis, et isegi su lihane ema ei tunne sind fotolt ära. (Kui vajad inspiratsiooni, mõtle võistlustuhinas naistennisistidest klõpsitud fotodele.)
  • Erilise pingutuseta saab ka kõige profim piltnik sinust kolepildi siis, kui jood ennast silmini täis. Tee nägusid, lollita niisama ringi või aja suvalistele meestele keelt kõrva — pilt, mida mäletatakse veel kaua, on garanteeritud.