100 ja 1 meest ehk kuidas kolleegid mulle meest otsisid

"Aga miks sul meest ei ole," küsis mu kolleeg äkki, kui kohvinurgas kohvi jõime.
“Jah, miks?," huvitusid äkki ka teised.
"Ma pole kedagi otsinud. Pealegi pole mul pärast lahutust vähimatki tahtmist olnud suhet luua. Ja milline mees tahakski naist, kes pole nõus abielluma ega taha enam sünnitada?!

Mõnikord oleks küll tore kellegagi välja minna, aga kellegagi uuesti argipäeva jagama hakata…ma pole selles päris kindel…” olin häälega välja öelnud oma tegelikud mõtted, aga enne kui jõudsin lause lõpetada, hüüdsid kolleegid:

“Nüüd otsime sulle mehe! Sa oled ju nii tore inimene — sellist ei või raisku lasta! Pealegi, mida kauem sa üksi oled, seda raskem on uut suhet alustada!”

“Ei, minul pole kedagi vaja, mina ei taha… pealegi elan ma koos oma teismelise tütrega, nii et meid on kaks, kelle ellu uus suhe sobima peaks. Ja kus te neid mehi ikka otsima lähete!?” raputasin pead.

Nii see jutt jäi.

Ometigi hakkasin — ilmselt alateadlikult — peast läbi laskma võimalusi, et kui ma ka tahaks, siis kuidas uusi tutvusi leida?
Baarid ja ööklubid ei ole minu lemmikkohad, töökohas on 99% naised. Spordivõistlused, tehnikanäitused, raamatukogud? Kust leiaks 40-aastane omale kaaslase? Muidugi olen kuulnud igasugu Tuhkatriinu-lugusid, kuid need on sama head kui lootus lotos miljoneid võita!

Paar nädalat hiljem, oma sünnipäeva tööl tähistades, sain töökaaslastelt kingiks ümbriku, milles kaart ja kingitus: salasõna koos profiilitunnusega interneti tutvumisportaalis.

“Oi ei, mina netist küll omale meest ei otsi,” seisin silmitsi töökaaslaste poolt kinnimakstud tutvumisportaali kontoga.
“Ei või iial teada, mis nurga taga on, kui sinna ei piilu,” ütlesid nad kavalalt.
Üks tunnistas, et temagi on oma mehega netis tutvunud ning paremat pole tahta!
“See on ju täiesti normaalne tutvumisviis, ega me enam dinosauruste ajal ela,” kiitis ka teine takka.
“Ka minul on internetis ühes tutvumisportaalis oma konto, ühes teises küll, tasuta portaalis. Olen käinud isegi paari mehega kohtingul. Kuigi veel pole mu teele “see õige” sattunud, aga mine sa tea…” teatas kolmas.

No jah, aga ma sain ju täna 42! Mis viga noortel ja kenadel rääkida! Elu ees, sinna mahub mitu muutust, aga sobitada oma väljakujunenud maailmavaatesse kedagi teist inimest, kel omad tõekspidamised ja väljakujunenud harjumused, see on hoopis raskem.

Pean siiski tunnistama, et töökaaslase jutt netiavarustest mees leida tekitas minus teatud huvi, samas pani ka skeptiliselt muigama. Mina ja neti-mees! Riideid olin paar korda tellinud ja vaiba, mehega tutvumise peale polnud isegi mõelnud. Ning üleüldse: millised need tutuvumisportaalid üldse on?!

Õhtul kodus sünnipäevakaardi vahelt aadressi ja salasõna otsides, tundsin kõhus kerget õõnes tunnet: mis siis, kui see ongi võimalik…

Avasin arvuti ning toksin sisse netiportaali nime ja salasõna.

Selgus, et profiilinime olid töökaaslased mulle juba välja mõelnud, seda enam muuta ei saanud, profiiliteksti ja pildi pidin ise lisama.
Jätsin need esialgu tegemata, sest tahtsin selgusele jõuda, millisele leheküljele sattusin. Üsna pea selgus, et tegu oligi nö suletud klubiga — profiilid olid vaid neil, kes liitumistasu maksnud.

“Noh, hea seegi,” ohkasin kergemalt, kuid samas tekkis uus hirm: "aga võib-olla on siia kogunenud just need kõige lootusetumad või siis need, kes ei taha end avalikult eksponeerida, abielumehed näiteks. Samas, ma saan ise valida, kellega suhtlen," julgustasin ennast — äkki on see tõesti MINU VÕIMALUS?

Nii enesega võideldes jäi mulle silma profiili juures olev test, rida küsimusi minu tõekspidamiste, maailmavaadete, töö ja pere ning mida-hindan-meestes teemal jne.

Kokku oli küsimusi 60, mille põhjal arvutirobot minu vastused ja testi teinud meeste vastused läbi analüüsis ja lõppraporti ekraanile saatis.
Tulemuseks oli sealses keskonnas sobivamate meeste portaalinimed ja sobivusprotsendid, kokku viiskümmend kandidaati. Viimases reas seisis ka soovitus oma kriteeriumid üle vaadata, sest nende keskkonnas olla üle tuhande mehe ja minule sobivat ainult 50!

Samuti soovitati lisada pilt ja tutvustustekst. Või nii! Viiskümmend on ju mõnes mõttes aga siiski palju. Kuid mulle oleks ühestki küll! Ja siis see pilt… kust ma selle veel võtan ja kas ma üldse tahan ennast eksponeerida!? Niigi tundsin end justkui makstud naine!

Keskendusin hoopis neile viiekümnele. Silma jäi, et peaaegu kellelgi neist polnud piltei ning vaid mõni üksik oli võtnud vaevaks end tutvustada. Sedagi lühidalt ja umbes nii: “Olen tavaline mees, kel häid ja halbu külgi. Soovin tutvuda sportliku, ilusa, saleda, kõrgharidusega, nii ja nii palju teeniva, hoolitsetud välimusega, kodutöid armastava jne. naisega. Olen sinu jaoks just see õige!”

Kae kus kavalad: endast ei räägi midagi, naine öelgu kõik.

Suurema osa neist kustutasin kohe ära. Nüüd oli aeg peeglisse vaadata: mida ma siis ise õieti otsin, mida enesest kirjutaksin, et lugeja minu kohal delete-nuppu vajutama ei kipuks.

Ja kas see on ikka minu koht, ärkas uuesti kahtlus.
Seiklusjanu sai minust lõpuks võitu ja ma jätkasin.
Andmete lisamine on üsna lihtne, sest baas pakkus kohe rea erinavaid vastusevariante näiteks pikkuse, juuste ja silmade värvi kohta. Leidsin ka võimaluse näidata oma fotosid vaid neile, kellele just ise näidata soovin.

Kuid pilti polnud mul ju endiselt!

Egas midagi, kaamera kapinurgale ja klõpsima. Pean tunnistama, et tundsin end päris totralt. Tegin pea poolsada kaadrit, millest lõpuks valisin ühe välja. Lootuses, et see ikka sobib ning (mees)kaaskodanikke ära ei hirmuta.

Seejärel asusin profiiliteksti kallale. Variante oli palju, aga Anno Domini 19…, parim juba aastast..,… võta mind, olen ainuke eksemplar…tundusid end nii kulunult.

Tahtsin kirjutada midagi… tõelist. Et kui juba, siis ausalt ja ehedalt endast, selline nagu ma olen.

Lõpuks läks üles selline versioon: “Mehel on naist lihtne õnnelikuks teha. Ta vajab selleks vaid kahte oskust: esiteks lase naisel uskuda, et ta võib teha kõike, mida ta tahab. Teiseks — lase tal teha kõike, mida ta tahab!” Alla kirjutasin veel pisut sellest, mis mulle kindlasti muljet ei avalda (näiteks aiakujukesed või fooliumist õhupallid) ja mis mulle meeldida võiks.

Kui lõpetasin, olin päris väsinud. Ei osanud arvatagi, et enesemüümine (aga see ju mu äsjane kirjutis oli), võib olla nii piinlik ja raske.

Häbenedes sulgesin arvuti.

Seda kõike oli natuke liiga palju ühe enesest lugupidava naise jaoks. Mis ema see küll on, kes netikosmoses mehi jahib, pragasin veel ennast.

Kuid siin see ema ja naine nüüd istus ja tundis, kuidas ta netikuradile oli sõrme andnud.

Järgmisel päeval avasin arvuti üsna ebaleva tundega. Tahtsin öö-mõjul kirjutatud teksti uuesti üle lugeda, sest mine tea kuidas see päevavalguses kõlab. Paistis, et kõlas kaugele: oma üllatuseks leidsin postkastist 79 kirja.

Appi! Kas maailm on tõesti nii paljudele nii üksildane koht? Kes on need mehed? Kas nende huvi on tingitud minu kirjutisest või sellest, et olen uus? Või jahivad nad lihtsalt kõike, mis liikvel?

järgneb