20ndates naine räägib enda loo sõprusest alkoholiga: kui mõni suhe purunes, võisin kallata kurgust alla 3 pudelit veini, nuttes uinuda ja hommikul jätkata

 (14)
20ndates naine räägib enda loo sõprusest alkoholiga: kui mõni suhe purunes, võisin kallata kurgust alla 3 pudelit veini, nuttes uinuda ja hommikul jätkata
Foto: Pexels

Lugesin ajakirjast Anne & Stiil Brigitta Davidjantsi kirjutatud lugu sellest, kuidas sageli vaadatakse mööda sellest, et meeste kõrval meeldib ka naistele vahest ehk liiga sageli klaasi tõsta ja tundsin häbipunetust põskedele tõusmas. Tundsin nimelt ka iseennast selle loo sihtgrupi hulgas ära.

See, millal ma täpselt alkoholi tarbima hakkasin, on pisut ähmane, sest minu kodus valitses arusaam, et kui väikestes kogudes juba teismelisele ka õhtusöögi laua ääres veini pakkuda või osta talle purgike siidrit, kui sõbrannaga jaanipäeva lõkkeõhtule suunduti, oli normaalne. Võin ka käsi südamel öelda, et tänu sellele valitses pidutsemise ja alkoholiga mul vanematega alati 100protsendiline usaldus, ma ei sattunud kunagi probleemidesse ja seda, et sõbranna mul ülejoomise tagajärjel oksendamise tõttu juukseid pidi hoidma, juhtus ka harva. Ja ärge hakake nüüd näpuga viibutama, ma tean kümneid ja tõenäoliselt isegi sadu endavanuseid, kellel seda ka juhtunud on.

Ka muudest mõnuainetest, mis täna paljude noorte ja ka minu sõprade hulgas levivad, olen mõned korrad proovinud vaid kanepisuitsu. Mul pole iial tekkinud isu, sest minu kodus olid need asjad rangelt keelatud ja tänaseni tunnen, et kui mul alkoholist pidutsemiseks piisab, siis miks ma peaksin tõmbama endale triibu ninna, et hommikuni vastu pidada? Ma parem lähen magama, kui enam ei jaksa, sest pidu on lõbus ka ilma abistavate aineteta.

Seotud lood:

Aga ega see polegi mu jutu sügavam mõte. Tahan rääkida hoopis sellest, kuidas enesele teadmata olen loonud endale tugeva suhte alkoholiga ja isegi enda eest varjanud, et tegelikult see pole normaalne. Olen tarbinud põhimõtteliselt iganädalaselt alkoholi alates keskkooli lõpust saati. Võimalik, et isegi natukene varasemast ajast saati, täpselt ei mäleta. Iga nädal on toimunud mingisugune istumine, oleng, mõnus õhtusöök, tööüritus, töövõit vms. Alati on põhjust veiniklaasi tõstmiseks, sest miks mitte? Maitseb ju hea ja Vahemere ääres teevad kõik seda!

Mäletan, et kahekümnendate alguses, kui olin äsja ülikooli lõpetanud ja tööellu sukeldunud, endale korteri üürinud ja minu ellu olid tulnud esimesed tõsisemat sorti suhted, suurenes ka alkoholi tarbimise sagedus. Jõin peaaegu iga päev natukene. Ja kui näiteks mõni suhe purunes, võisin kallata kurgust alla kolm pudelit veini, nuttes uinuda ja hommikul jätkata. Ka siis, kui pidin antibiootikume võtma, jäid kuurid mõnikord lihtsalt seetõttu pooleli, et sinna vahele sattus mõni hea pidu. Ja olgu siis ära öeldud, et minu suurimaks promilliga sõbraks ongi vein.

Tänaseks on jõudnud see sinna punkti, kus ma ei lähegi sõpradele külla või kuhugi peole ilma, et ma ei võtaks kaasa pudelit veini ja seda ei lõpetaks. Ma enamasti ei jää sellest isegi purju, keel läheb kergelt pehmeks, aga tavaliselt ei saa keegi arugi, et olen üksinda juba terve pudeli ära lõpetanud. Kui ikka korralikult pidu tahan panna, on selleks vaja veel paari klaasikest, sest muidu jääb väheks. Probleemi ma pole ka näinud, sest kui järgmine päev on vaja tööl olla või asju ajaga, siis jätan ma veiniklaasi pigem puutumata ja eelistan vett. Alkohol on mu sõber vaid siis, kui järgmine päev on vaba.

Ja kerge vahemärkusena mainin, et minu silmis ongi erinevad filmid, seriaalid, raamatud, Instagrami fotod jms täiesti ausalt veinijoomist glamuriseerinud. Mõtle kasvõi mõnele oma lemmikule naistele suunatud seriaalile, võtame näiteks “Seks ja linna”. Kui mitu korda sa nägid, et Carrie võttis kätte klaasi veini ja läks oma sülearvuti taha suhtest ja seksist kirjutama? Või meenuta seda viimast romantilist komöödiat, kus õhtusöögi laua taga pidi paarike kindlasti ka seda jumalate jooki jooma. Ja nii tundus ka mulle mingil hetkel, et hea raamatu kõrvale käib kindlasti ka klaasikene veini.

Loe veel

Kuni selle aasta esimese jaanuarini. Detsembri alguses otsustasin ma lõpuks kindlameelselt loobuda peol suitsetamisest. Mulle isegi ei meeldi suitsu teha, aga ka see tundus kuidagi glamuurne. Kuidagi peetakse ju kõige paremad vestlused ikka maha õues suitsetades ja mina tahtsin ka sellest osa saada. Vein ja suits lihtsalt sobisid kuidagi nii hästi. Ja mida ma sellega seoses tähele panin? Hommikused pohmakad muutusid kuidagi kergemaks. Mis ei tähenda, et neid ei olnud, kerge iiveldus ja tohutu väsimus järgnesid pea igale veiniklaasile. Ja 1. jaanuaril ärgates tundsin esimest korda elus, et see ei ole normaalne!

Paar päeva hiljem täitsin ka küsitlust enda alkoholi tarbimise kohta ja lubasin olla aus. Ja see ausus oli päris kainestav. Tänasega sai mul täis esimene täispikk nädal ilma tilga alkoholita. Ja ma ei ole tegelikult selle üle uhke, see pole mingi näitaja. Peaksin ma kuu vastu, oleksin juba rõõmsam. Kui erinevaid ettevõtmisi, näiteks “Septembris ei joo”, olen enne maha teinud, väites enesekindlalt, et “mis see kuu alkoholita siis ära ei ole ja tegelikult mis selle asja mõte üldse on?”, siis nüüd saan aru, et olen neid asju öelnud lihtsalt seetõttu, et minu jaoks oleks see kuu väga raske. Kuidas ma lähen sõbranna sünnipäevale nii, et ma ei joo? Kuidas ma saan minna sinna restorani ja mitte võtta toidu kõrvale veini? Kuidas? Kuidas? Kuidas?

Ja siinkohal ei ütle ma, et ma hakkangi nüüd karsklaseks ega joo mitte kunagi. Aga iga kord, kui endale klaasikese võtan, mõtlen mitu korda enne järele. Käisime näiteks möödunud nädalal elukaaslasega mitmekäigulisel lõunal, ilma veinita. Tellisin mullivett ja tema coca-cola. Ja toit ei maitsenud seetõttu kuidagi halvemalt, kogemus ei olnud kuidagi poolikum. Alkoholile on oma koht ja enam ei ole see minu jaoks igal pool.