24aastase naise mure: vanemad alandavad mind, sest olen vallaline, töötu ja lastetu

Olen 24aastane naine, kes jäeti umbes neli kuud tagasi maha, sest meesterahva "latt" oli lihtsalt liialt kõrge ja ma ei suutnud seda ületada. Olen lõpetanud ülikooli ning olen hetkel kodune. Tegelen töö otsimisega. Olude sunnil elan vanemate juures.

Kogu probleem seisnebki vanemate suhtumises. Nad ütlevad pidevalt, et teistel minuvanustel on töö ning nad elavad koos meestega. Osadel on veel ka lapsed, kuid mina olen ikka vallaline.

Ma olevat nii vana, et varsti kortsud näos — siis ei leiagi endale kaaslast, sest siis ükski mees mind ju ei taha. Isa nimetab mind vanatüdrukuks. Ma ei ole veel ära läinud meesterahvast üle saanud ning lisaks olen pärast maha jätmist suures depressioonis. Olen peaaegu kogu oma aja veetnud nelja seina vahel. Pole kusagil käinud, ei ole suutnud. Pealegi asub vanemate kodu maal ja siin ümberringi pole noori inimesi. Kõigele lisaks olen ma väga tagasihoidlik inimene, kellele suured pidutsemised ja purjujoomised ei meeldigi. Lisaks kõigele muule arvavad mu vanemad ka seda, et kuna mul meest veel pole, siis ega minult lapsi ka kunagi oodata pole. Sest kui kunagi lapsi tahta, siis peaks sellises vanuses juba mees ka olemas olema.

Selline vanemate suhtumine ajab mind hulluks. Ma tahaksin väga peret. Ma tahaksin leida mehe. Ma tahan lapsi. Aga järjest enam on tunne, et seda ei juhtu kunagi..