27aastase naise pihtimus: oleme kolmekesi suhtes — mina, mu mees ja viinapudel
Ma pole kunagi uskunud imelugusid sellest, kuidas täiesti juhuslikult kohatakse oma printsi, kellega siis ülejäänud elupäevad koos veedetakse. Raivoga tutvumine alguses küll näis millegi sellisena, aga mul olid lihtsalt roosad prillid ees. See oli üks reede paar aastat tagasi. Olin lubanud minna sõbrannaga Estoniasse ühte ooperit vaatama. Loomulikult läks just sel päeval tööl kauem. Maani kleit seljas, jooksin Estonia suunas. Jäin ikka viis minutit hiljaks ja garderoobitäidi vaatas mind kurja pilguga ja nähvas, et ooperisse ei hilineta. Mul oli praktiliselt nutt kurgus, hakkasin trepist üles tormama kui põrkasin kokku ühe mehega. Ta muheles, et kuhu ma nii torman, et ooper kestab üle kolme tunni, on aega nautida küll. Ta tutvustas end, et on Raivo. Mäletan detailselt ta riietust ja muidugi seda naeratust.
Kulus pool aastat saamaks aru, et ta on joodik
Mõtlesin, et selliseks juhuslikuks kohtumiseks see jääbki, ent ooperi vaheajal otsis ta minu üles ja õhtu lõpuks istusime juba koos Mustas Puudlis ja vahetasime numbreid ning Facebooki kontakte. Nagu ka ütlesin, mina imelugudesse ei usu. Kulus tegelikult ligi pool aastat, mil avasin silmad ja sain aru, et tal on joomisega probleeme. On ju meie ühiskonnas tavaks, et kui mõni üritus on, siis napsutatakse. Vahel võetakse isegi lõuna kõrvale klaas veini, rääkimata siis veel kodustest õhtutest, kus juhuslikult järjekordne pudel avatakse. Ka Raivo puhul paistis see mulle tavapärane. Õhtuti meeldis talle muidugi viskit juua, aga mis sest ikka. Tööl käis ja käib ta siiani korralikult. Ta saab tegelikult oma aega hästi planeerida, sest on tarkvaraarendaja. Seal on põhiline, et asjad tehtud. Kui ikka pea hommikul paks, võib ka kell 15 alustada ning ööni välja. Ta on mulle isegi öelnud, et joogise peaga lähevad tal asjad kiiremini ja mõte lendab.
Ma avasin silmad, kui ta oli oma sünnipäeva aegu põhimõtteliselt nädalases tsüklis. Sünnipäev oli esmaspäevasel päeval, kutsus õhtul oma sõbrad külla ja pidu kestis kella neljani hommikul. Mina läksin magama südaöö paiku. Kui talt hommikul küsisin, miks neljani, siis ta vastas, et alkohol sai otsa. Teisipäeval võttis ta juba lõuna paiku siidrit peale, õhtul käis sõpradega pubis. Kolmapäeval oli tal oma firmaga seotud üritus Tartus. Sõitis sinna ja hiljem praalis, et käisid Zavoodis ja muudes kohtades. Neljapäeval tuli tagasi ja pidu jätkus — taarus öösel Levikast koju ja vajus elutoas diivanile magama. Reedel tegi päeval tööd, aga õhtul pidas jälle sünnipäeva. Laupäeval võttis juba hommikul peale… Ma ei oska hästi kirjeldadagi, aga see tundus mulle nii hirmuäratav. Kuidas sa põletad nii oma elu?
Aga ma ju armastan teda…
Edaspidi on kõik läinud suhteliselt samamoodi. Mitmed sõbrannad on imestanud, miks ma teda maha ei jäta. Ma armastan teda ja meil on ilusaid hetki. Õnneks ta kogu aeg end üle ei joo ja suudab purjuspäi isegi romantiline olla — lilli saata, tuua kingitusi, öelda lihtsalt midagi ilusat. Ma olen üritanud temaga rääkida, et võiks vähem juua, aga ta ei taha seda kuulata. Mind hirmutab praegu see, et kui varem läks peamiselt õlu ja vahel viski, siis nüüd joob ta rohkem viina apelsinimahlaga. Mis oleks järgmine samm? Hakkab viina puhtalt jooma? Mind kurvastab seegi, et tegelikult viis meid kokku just alkohol. Raivol oli tol ooperi-reedel hõre olla, kuna ta oli eelmine päev pikalt joonud. Kuna ooperi esimene vaatus on pikk, siis ta kartis, et jääb seal lihtsalt magama. Et üleval püsida ja veidi energiat saada, läks ta garderoobi, võttis korraks oma asjad — tal oli mantlitaskus väike pläsku viskiga. Pärast seda me kokku põrkasemegi.
Saatuse teed on tõesti kummalised.
