28aastane üksikema üritab keskkooli lõpetada: olen tegelikult tark, lihtsalt "uhke paber" on puudu
Koolis käimine ei ole kerge. 10 aastat on möödas sellest, kui viimati matemaatikat ja keemiat lähedalt nägin ja hetkel tundub, et hiina keelt oleks lihtsam õppida. Minu tütar läks 2. klassi ja ega temalgi kergem ole. Väiksel lapsel väiksed mured, suurel lapsel suured mured, kuid nii väikese kui suure jaoks tunduvad need ühte moodi hiiglaslikud. Nii nagu temal, on ka minul osa aineid lihtsamad, osa keerulisemad. See paneb tõsiselt mõtlema meie haridussüsteemi peale. Näiliselt oleks nagu kõigil võrdsed võimalused, aga kas on?
Räägin teile ühe nalja. Kala, sebra ja ahv peavad sooritama eksami. On ju naljakas! Kõigil on võrdsed võimalused, kõigil on üks ülesanne. Õiglane, eks ole! Kõik peavad ronima puu otsa. Enam pole naljakas, ega õiglane.
Täpselt selline ongi meie haridussüsteem ja tegelikult suht kogu maailmas. Me naerame neid nn alternatiivkoole, kus õpe on individuaalsem ja lapsed istuvad kottoolidel ja teevad ei tea mida, aga võib olla on just need asutused õigel teel. On geniaalseid matemaatikuid ja keemikuid, kes ei ole suutelised maalima ilusaid looduspilte. On suurepäraseid kunstnike, kes teevad sõnatuksvõtvaid taieseid, kuid vaatavad matemaatikat ja keemiat nagu see oleks kreeka keel. Ja kui nad kooliajal ei olnud suutelised neid aineid õppima, mis neile keerulisemad tundusid ja seetõttu ka uhkete kirjadega paber saamata jäi, siis on nad ühiskonna silmis ikkagi läbikukkunud, ükskõik kui geniaalsed nad omal alal ka olla võivad.
Tegelikult võiks küsida, kui paljudel praegu veel keskharidus on? Käiakse uhkelt ja märgitakse igale poole, et on omandatud keskharidus, kuid kas ikkagi on? Las võtab mõni täiskasvanu, kes ei ole aastaid õpikuid lähedalt näinudki, lahti keemia või matemaatika ja hakaku lahendama. Rääkigu mulle keska ajaloo programmis õpitut. Loomulikult ei mäleta. Mis tähendab seda, et see suur ja uhke keskharidus oli neil tegelikult ainult umbes maksimum viis aastat pärast keskkooli lõppu, kui kõik veel mingil määral meeles oli. Sealt edasi on kõik need teadmised midagi, mida “vist kunagi sai õpitud ja osatud”. Jah, selle kõigega on treenitud aju ja mälu ja mida kõike, kuid ma tean inimesi, kellel ei ole seda paberit ette näidata ja nad on väga väga targad. Ja olgem ausad, me kõik teame mõnda ühe- või mitmekordse kõrgharidusega inimest, kelle kohta me aeg ajalt mõtleme, et kuidas on võimalik, et see inimene on nii eluvõõras ja nii loll.
Praegu jääb siis küsimus: mis meil siis maailmas tegelikult toimub? Kuidas on võimalik, et üks paber trumpab üles tegeliku mõistuse? Olgem ausad, ma ei ole loll ja ometi ma näen kuidas absoluutsed idioodid töötavad ametites, millega ma saaksin kordades paremini hakkama, kuid vahe on see, et neil on paber ja minul ei ole.
Lõpuks ma olengi seal, kus ma olen. Õpin ja tuubin ja ajan näpuga paberilt järge — mitte selle pärast, et mul jääks puudu tarkusest ja oskustest, vaid selle pärast, et mul on puudu paber. See uhke paber, mis ütleb, et see ja teine loll on targem kui mina. Mitte, et ta oleks reaalselt targem või parem kui mina, vaid et tal on paber, mis kinnitab, et tal kunagi olid teadmised, mida ta praegu enam tõenäoliselt ei mäleta.
