30aastane naine: elan ikka veel emaga koos. Olengi vanatüdruk valmis?
See pole sunduslik valik. Kui ma ikka väga tahaks, võiks ju oma asjad kokku pakkida ja kuskil toakese üürida, aga ma ei näe sel praegu suurt mõtet. Me ei ela emaga kuskil pisikeses külas Võrumaal, vaid Tallinna südalinnas. Siin ma kasvasin, see Stalini aegne maja ja kõrgete lagedega korter on mu kodu. Isegi igal väikesel kriimul põrandal on oma lugu. Muidugi ei olnud mu elu plaan, et jään emaga koos elama. Teismelisena prõmmisin uksi ja karjusin, et kolin esimesel võimalusel minema. Aeg läks edasi ja siis suri juba isa ära. Tundsin, et pean emale toeks olema.
Koolis varjan, et emaga elan
Olgem ausad, ega Tallinnas jõua ka väga korterit osta. Ma olen õpetaja ja mingit suurt pangalaenu ma ei saaks ning sissemaksu jaoks ei ole mul võimalik midagi kõrvale panna. Meie naaberkorter üüriti just välja — 400 eurot pluss kommunaalid. Mul hakkab pea ringi käima, kui nii suure summa peale mõtlen. Ma ei jõuaks seda mitte kunagi lubada. Koolis ma muidugi oma elukorraldusest ei räägi. Mis see nende asi on. Enamik õpetajaid on ka juba 50-60ndates, nad ahhetaks, kui kuuleks, et ma elan koos emaga. Üks kolleeg korra uuris ka, miks mul abielusõrmust pole. Ütlesin, et aega on selle kiire asjaga.
Mul endal polegi oma elukorralduse vastu midagi, aga tundub, et kõigil teistel on. Isegi ema ise on hakanud kurtma, et mul võiks juba mees ja lapsedki olla, mis ma muudkui käin kooli ja kodu vahet. Ma seletasin talle, et õpilaste kontrolltööd ei paranda end ise, ma ei saa õhtuti kuskil linnas teatris või pidutsemas käia. Sõbrad ajavad sama juttu. Üks sõbranna ütles, et võiksime koos korteri üürida, tal üksi elades lähevad kulud suureks. Lubasin mõelda, aga ta pole päris selline inimene, keda tahaksin iga päev näha. Tal vahetuvad mehed tihedamini kui sokid ja ma ei tahaks elada korteris, kus muusika tümpsub poole ööni ja esmaspäev on sama hea peopäev kui reede.
Jõin end purju: äkki nii on parem?
Kui ma lugesin seda artiklit, kus oli juttu emaga koos elavates meestest, tuli enesehaletsus peale. Kas tõesti olen ka mina mõnes mõttes elus läbi kukkunud. Olen emaga koos elav vanatüdruk, kes jääb pidevalt vanemaks, aga midagi ei muutu? Äkki oleksin pidanud ammu ära kolima, siis ma ei kardaks seda elumuutust nii väga. Muutusin kohe nii morniks, et kõndisin kiirel sammul poodi ja ostsin endale pudeli veini. Ma joon väga harva. Jäin muidugi kiiresti purju, aga siis vajusin koos riietega voodisse ja magasin hommikuni. Sellist pohmelli pole mul ammu olnud, õnneks oli vaba päev, sellisena ma kooli poleks küll läinud. Keefiri juues ja peavalutablette neelates sain aru, et mõtlen tegelikult üle. Ei pea lähtuma mingist statistikast või sellest, mida kõik teised nämmutavad ja käsivad teha. Ma olen 30, see ei ole nii kole vanus, et peaksin kõigele käega lööma. Küll ma ühel päeval omaette kolin, aga selle aja valin ma ise. Enesehaletsemise asemel hakkasin nüüd hoopis jooksmas ja aeroobikas käima. Kasulikum tegevus kui üksi joomine.
