30ndates naine oma noorest peikast: kas kümneaastane vanusevahe on tõesti liiga suur?
Kui keegi oleks pool aastat tagasi ennustanud, et leian enda kõrvale kümme aastat noorema mehe, siis oleksin naernud. Praegu pean kõrvalseisjatele ise seletama, et mis te naerate, vanusevahe pole nii suur teema.
Olen ise 36 ja tema saab poole aasta pärast 27. Mäletan, et ise tema vanuses olles pidasin end kõikvõimsaks karjäärinaiseks ja muidu ülivõimekaks. Vanust tundus piisavalt olevat, kaks kõrghariduskraadi ka taskus olemas, pluss hea ametikoht. Nüüd mõistan, et olin tegelikult üleolev ja polnud mõistusenatukestki.
Ilmselt seetõttu on mul 20ndates noorte suhtes väike eelarvamus. Kui sõbranna soolaleivapeol tuli üks pikka kasvu heledate juustega noormees kohe agaralt juttu rääkima, siis alguses olin skeptiline. Ta näeb veel noorem välja, kui tegelikult on. Arvasin, et ju alles piimahabemega tudeng või isehakanud hipster-intellektuaal.
Tuli välja, et Sander on EKA taustaga ja noorest east hoolimata juba mitu aastast ühes arhitektuuribüroos arhitekt. Pealiskaudse hooplemise asemel uuris ta rohkem minu kohta. Selgus, et meile mõlemale meeldib reisida ja kokkusattumusena oli temagi sel aastal käinud Jaapanis (üks mu lemmikriike).
Sõbrad muretsevad, kas mul on keskeakriis
Jätan vahele hollywoodiliku kirjelduse sellest, kuidas käisime romantilistel kohtingutel ning et vahel ta tuligi mulle tööle vastu, lillekimp käes. Ühel hetkel oli selge, et oleme suhtes. Märkisime selle ka Facebookis ära. Loomulikult järgnes „like’ide“ meri, aga ootamatult kirjutasid paljud sõbrad mulle omavahelises vestluses, et kas Sander on tõesti nii noor nagu piltidelt paistab? Ma ei osanud muuda öelda kui jah, tõesti nii noor.
Miks? Kas ta sinu jaoks liiga noor pole? Ta tüdineb sinust ära! Kas natuke vara pole 40ndate kriisiks? Selliseid repliike kuulen siiamaani. Mõni neist on huumoriga öeldud, aga mõni täiesti tõsiselt. 40ndates naistöökaaslane pidas mulle kohvinurgas 20mintulise loengu sellest, et elus tuleb katsetada, aga see on ajutine. Tal oli aasta tagasi abielu kõrvalt suhe ühe noormehega, aga küsimus oli vaid seksis ja ta tahtis end tunda ka ihaldusobjektina. Seda kuulates hakkas mul peas kõmisema jällegi küsimus selle üle, kas mul on varajane keskeakriis.
Mis keskeakriis saab 36aastaselt olla? Pealegi, ma pole abielus, et otsiksin kõrvalt armukest. Mu eelmine pikem suhe lõppes üle aasta tagasi ja ega ma praegu kedagi enda ellu ei otsinud. Pole vallalise elul häda midagi, lihtsalt vahel juhtub, et kohtad kedagi, kellega sobid. Ma ei usu saatusesse või elu armastusse, paljud asjad ongi lihtsalt juhused.
Konservatiivsed eestlased
Mu vanemad on samuti mures, kas see ikka on midagi tõsist ja kaua me veel koos oleme. Ei mõista, miks juba alguses tõmmata alles kujunevale suhtele piltlikult öeldes kriips peale. Küsimus on muidugi ka soorollides. Kas 36aastane mees ja 26aastane naine tunduks kuidagi ootamatu kooslusena? Seda peetaks igati normaalseks ja tean ka ise paare, kus vanusevahe selline või veidi suuremgi ning see kõigi jaoks arusaadav. Kohati tundub, et eestlased on ikkagi väga konservatiivsed ja vanades arusaamades kinni.
