Kortsutasin vaid kulme, tundub kuidagi võõras mõelda endast kui vanaemast. 45 ei ole minu meelest hirmuäratav number, pigem on see uus algus. Arvestades, kuidas pensioniiga tõuseb, saan ilmselt veel vähemalt 25 aastat tööl käia ja ka muid uusi väljakutseid otsida. Seal pühadelaua taga tabasin end mõttelt, et mida ma kõige enam ihkaks — olla vanaema? Ei, ma tahan uuesti emaks saada.

Riidest mähkmed ja olematu sissetulek

Loomulikult ei julgenud ma seda välja öelda. Kõik vaataks, et „vanamutt” on ilmselt alkoholiga liiale läinud või laelambist päikesepiste saanud. Sellest on nüüd veidi möödas ja mu tunne on vaid tugevnenud. Kui mitte nüüd, millal siis veel? Viie aasta pärast pole see ilmselt enam ka füsioloogiliselt võimalik, aga lapsendamine pole kohe kindlasti minu teema. Ma tahan oma last.

Sellest on nii kaua möödas, kui pisikest last kasvatasin. Andreas on praegu juba 25. Olin 20, kui ta sain. Poed olid tühjad ning mingitest uhketest beebitoitudest ning pabermähkmetest ei osanud unistadagi. Need olid küll olemas, aga mitte igas poes ja kui olidki, siis kallid. Iga päev pesin käsitsi riidest mähkmeid ning vaaritasin tundide kaupa kodus. Polnud korralikku vanemahüvitist, elasin ema rahakoti toel. Lapse isa oli virelev kirjanikuhakatis. Raha, mis ta teenis, kadus käest. Teate küll neid loomeinimesi, alati leiab vabanduse, et kangemat kraami juua. Loomevalu tuleb ju kuidagi välja elada.

Ma olen endaga rahul, arvan, et kasvatasin hea ja tubli poja. Kui ta oli teismeline, olin veendunud, et temastki saab loomeinimene. Ehk mitte kirjanik, aga näiteks muusik, ta mängis koolibändis bassi. Läks teisiti, hakkas hoopis õppima moodsat IT-ala ning töötab nüüd tarkvaraarendajana. Vahepeal üritab mulle seletada, mis ta seal arvutis täpselt teeb, kuid see kõlab mulle sama arusaamatult kui vaibakloppimist meenutav muusika ööklubis.

Kas elukaaslane on nõus?

Ajad on muutund ning olen ka ise muutunud. Ma pole enam habras noor naine, kes alles õpib elama. Rahaliselt on kõik korras, tutvusringkond lai, aastas vähemalt paar korda käin reisimas, aga — midagi on puudu. Ja viimaks suudan endale tunnistada, et ma tahan tõesti veel ühte last. Mul on lapsele midagi pakkuda ning pole ma veel nii vana ka, et see võimatu oleks. Olen oma praeguse elukaaslase Rihoga koos olnud kolm aastat. Ma pole talle veel lapsemõttest rääkinud. Ma usun, et ta oleks sellega päri. Ta oleks isegi meeldivalt üllatunud. See kõik on muidugi spekulatsioon, võib-olla saadaks ta mu pikalt ja arvaks ka, et olen päikesepiste saanud. Kui ta nii arvaks, siis ma peaks valima, mis edasi teha. Ikkagi mõelda lapse saamise peale või sellest loobuda. Kolm aastat suhtes pole minu mõistes pikk aeg. Pikim suhe kestis 13 aastat (Andrease isaga). Kui Riho ei suuda mõeldagi selle peale, et minuga laps saada, siis ilmselt meil polegi pikka tulevikku. Loodan siiski, et asi nii ei lõppe. Ta on hooliv ja tark mees, kujutan teda lapse isana ette küll.

Ahastav sõbranna: mis sul viga on?

Aasta pärast on näha, kas plaaniga olen kuskile jõudnud. Tean juba ette, et paljud vaatavad mulle viltu. Selles vanuses ja laps, mis sul viga on? Just nii küsis üks mu hea sõbranna, kui talle eelmisel nädalal mõttest rääkisin. Ta hakkas rääkima terviseriskidest ja sellest, kuidas lapsel on siis kõrval vana ema. Ma tean seda kõike, aga alati on võimalik käia korralikult tervisekontrollis ning teha kõik võimalik, et laps sünniks tervena. Ja kui juba sündinud on, siis on minu kohustus talle pakkuda armastavat kodu. Siin pole määrav vanus, vaid ikkagi südamehääl.