“Lahutasin mõned aastad tagasi, sest ei talunud enam ära seda alandust, mis kaasneb sellega, kui su abikaasa ja laste isa sind korduvalt petab. Mul sai mõõt täis, lapsed olid juba piisavalt vanad, et mu otsust mõista ja nii me lahutasimegi. Tema läks oma uue naise juurde ja mina võtsin lihtsalt aja maha.

Aga nüüd tunnen, et olen juba piisavalt üksi olnud. Kõige noorem laps kolis ka aastakene tagasi välja ja ütleme nii, et tühi kodu on ikka vahel päris rusuv küll. Ja ega ma nüüd siin 50ndates pole unustanud, mida tähendab armastava mehe puudutus ja hellus. Olen valmis seda uuesti enda ellu laskma.

Kuid sellega on üks probleem: mul pole õrna aimu ka, kust minuvanused naised endale korraliku partneri leida võiksid. Minia tegi mulle kunagi naljaga Tinderi ja ma isegi täitsa kasutasin seda. Käisin päris mitmel kohtingul, millest mõni oli lihtsalt tragikoomiline, mõni lõppes tunnetega ja mõni isegi südamevaluga. Aga selge on see, et ükski neist suhetest välja ei tulnud ja täna pole mul enam ühtegi kirjasõpra.

Peale Tinderit otsustasin võtta oma vallalised sõbrannad (jah, neid võid leida selles vanuses ka mitmeid, sest paljudel on sarnane saatus) ja käia klubides. Kujuta nüüd ette, 50aastane naine ja tantsib mitmel õhtul nädalas klubides ja baarides, naudib muusikat ja tunneb end seejuures hästi! Aga ka siin tekkis probleem: ühel õhtul avanesid mu silmad ja hakkasin jälgima, kuidas inimesed seal käituvad. Reaalsus on karm, mehed otsivad oma silmadega naisi nagu järjekordset saaki. Ja kuna mina käisin seal kaine peaga, siis nägin seda eriti selgelt. Seega, ka seda ma enam teha ei taha.

Olen käinud ka erinevates tantsuklubides, olen muidu väga aktiivne, käin sõbrannadel külas, aga pole ikka veel kedagi kohanud. Ehk oskab keegi siit häid mõtteid jagada?"