"Abiellusime lubadusega, et nii heas kui halvas, aga kui halb peaks olema see halb, et oleks õigus end ilma hingepiinadeta vabaks kiskuda?"
Eile avaldasime Naistekas pihtimuse: Alkohooliku naine tunneb süümepiinu: vajan kontakti adekvaatse inimesega, kellega rääkida ja kes kuulab, sest kodus vedeleb diivanil tsüklijoodik. Vastuseks kirjutas Naisteka staažikas kommentaator Kats mõtiskluse, mida tahame teiega jagada.
“Samal ajal tunnen süümepiinu, et olen leidnud meeldiva võõra, kes pole minu mees. Sai ju abielludes lubatud, et nii heas kui halvas.” Mul jäi see lause silma ja kummitama.
Uskumatu või noh, mitte just uskumatu, aga … hämmastama paneb see, mida kõike on üks inimene nõus ära kannatama seetõttu, et ta on kunagi heas usus andnud lubaduse. Joodiku talumine ei ole kindla peale see, mida ära kannatama peaks antud sõna või perekonna säilimise nimel. Aga ma mõtlen praegu seda naise südametunnistuse poolt ja suudan vist isegi ette kujutada ning tunnetada seda koormat, mis ta õlul lasub.
Lubatud ju sai kunagi, et heas ja HALVAS, aga KUI HALB see halb peaks siis olema, et mul oleks õigus end ilma hingepiinadeta vabaks kiskuda?! Selline vaagimine, kus mõistus ütleb üht, aga oma sisemine mina ei taha või ei suuda järgi tulla, kus see on ikka oma põhimõtetes kinni, on päris ränk. Kui ei suuda otsustada. Kui ei julge astuda seda sammu, sest mine tea … alati leidub ju veel ka inimesi, kes kindlasti näpuga näitavad ning arvustavad või süüdistavad.
Võibolla peavad ka lipakaks, kuna uus mees on leitud ja panevad minu süüks selle, et mees jooma hakkas, et ma ei võidelnud kooselu säilimise nimel, et olin isekas, et andsin alla …
Ümberkaudsetel, kes ise asjas sees ei ole, nemad ju ei tea kõike …
Kerge on öelda, et muidugi, mine ja jäta maha või ära virise ja võta midagi suhte päästmiseks ette, aga kui sa ise, üksi, oma peas ja mõtetes, hinges ja südames ei ole suuteline seda otsust tegema, et ära astuda … Ma ei tea. Keegi meist ei taha oma tehtud otsuseid kahetseda, ikka tahaks selle õige valida, aga hirm valiku tegemise ees on nii suur, et lihtsam on vahest oodata ja vaadata, mis saab …
Lõppude lõpuks peab ju kuskilt see “viimane piisk” tulema, mis teeb asja selgeks — Nii, NÜÜD on kõik! Ja siis ei ole enam küsimusi.
Krt, ma tunnen end vahest siin nagu vana-vana leksikon või ongi me elud kõigil nii sarnased, mured, mõtted, probleemid. Alko pole nii suuri jamasid mu elus tekitanud, aga on asju, mille suhtes võin öelda antud loo autorile: “Ma tean, mida sa tunned …”. Mina jäin, elu on kulgenud tõusude-mõõnadega, aga päris rahul ja õnnelik pole ma kunagi olnud.
