Abielunaine pahandab: miks seame üksikemad pjedestaalile ja soodustame sellega katkiste perede juurdekasvu? Aasta emaks peabki saama ainult abielunaine!
Loen viimastel päevadel tekkinud pahaseid kirjutisi Naisliidu suunas, kes on Aasta Ema valimisel seadnud sisse nõude, et valituks saab osutuda ainult kahe lapse ema, kes on abielus. Paistab, et ma olen üks vähestest, kes on selle nõudega absoluutselt nõus — mingidki väärtused peavad meile siiski alles jääma ning abielu peab olema üks neist.
Ema, isa ja kaks-kolm-neli või 10 last on peremudel, mis on püsinud ajast aega ja mis ongi normaalne. Ka tänapäeval, kui propageeritakse kõiksugu teisi elamise norme, peaks pühaks ja puutumatuks jääma ikkagi mehe-naise vaheline abielu, millest sünnivad lapsed. See on see normaalsus, millest tuleks lastele rääkida ja mida eeskujuks seada ning teha kõik selleks, et meie lapsed ja lapselapsed sooviksid elada samasuguses mudelis samasugust õnnelikku elu. Ma ei ole nõus sellega, et Aasta Emaks peaks saama üksikema või naine, kes elab küll mehega koos, aga pole tahtnud oma kooselu seadustada. Miks ei taheta abielluda? Sest inimesed kardavad pühendumist. Aga pühendumine tähendabki seda, et sa annad ennast kogu oma ihu ja hingega teisele inimesele — oma abikaasale, ning teie sündivatele lastele. Naine, kes on oma mehega abiellunud, on selle tõotuse andnud, ta on pühendunud emaks ja abikaasaks olemisele. Palju tuuakse siin näiteks, et mehed on need, kes ei taha abielluda. Aga miks siis teha kooselumehele sellist au, et valida tema naine aasta emaks? Ja kui naine pole ennast nii palju suutnud avada ja selgeks teha mehele, et ta hindab pereväärtusi ja tahab ka ametlikult ühist elu, siis vabandage, aga see naine on sama juhm kui mees ise. Elate koos, siis tehke seda ametlikult ja ausalt, hõisake kogu ilmale, näidake kogu maailmale, võttes endale ühise perenime ja ühised väärtused.
Mulle ei meeldi, et üksikemadus on saanud normaalsuseks ja naised, kes on ise vale inimesega lapse teinud, tahavad nüüd aasta emaks nimetatud saada. Miks me seame sellised naised pjedestaalile ja soodustame sellega veelgi rohkemate katkiste perede teket? Sest kui me anname tunnustuse üksi lapsi kasvatavale naisele, saavad teised ju innustust veel juurde. Seda ei ole vaja!!! Samal ajal jäävad tunnustusest ilma need emad, kes on tegelikult kõik õigesti teinud — valinud enda kõrvale õige mehe, abiellunud temaga ja lapsed saanud. Ma ei ütle, et kõik üksikemad on vääralt käitunud, aga kullakesed — kõigepealt tuleb ikka selgeks teha, kas see inimene, kellega sa magada tahad, sobiks sulle elu lõpuni kaaslaseks ja su lastele isaks. Ja alles seejärel võib kondoomid nurka visata. Andke mulle andeks, aga tänapäeval käib igasugune tutvumine ja laste tegemine liialt kiirustades ja nii pole mingi ime, et kahekuise tutvuse järel sünnib laps, aga selleks vastutuseks pole kumbki osapool valmis. Ja nii minnakse lahku. Aga ema tahab aasta emaks saada lihtsalt sellepärast, et ta on sünnitanud. See pole õige. Aasta ema on aasta ema mitte ainult seetõttu, et ta on suutnud lapse ilmale tuua. Seda nimetust väärib naine, kes on oodanud ära oma ainsa ja õige, pühendunud temale, saanud temaga lapsed ja kasvatanud lapsed üles tõelistes pereväärtustes. Lapsel peavad olema ema ja isa, see on looduse poolt niimoodi ette nähtud. Ainult need lapsed, kes kasvavad üles sellises täisväärtuslikus peres, viivad need väärtused oma perre edasi, see liin on jätkusuutlik.
Nii see paraku on. Kui üksikemad ja naispaarid tahavad tunnustust, tuleb neil selle jaoks eraldi konkurss teha. Aasta üksikema või aasta lesbiema konkursist ei ole ma veel midagi kuulnud, aga kes teil keelab seda ette võtta, kandidaate jaguks ju küllaga! Jätke Naisliidu Aasta Ema konkurss rahule ja jätke ka pereväärtused rahule, tõepoolest ei ole vaja kõike head ja ilusat siin maailmas ära rikkuda ja ära kaotada.
