Tean ise ka, kui jaburalt viimane variant kõlab. Võiks olla osa „Pilvede all“ stsenaariumist, aga isegi seal see vist ei töötaks. Ometi minu abieluga nii läks. Ma teadsin ammu, et mehel on igav. Hommikuti naeratasime ja jõime kohvi. Ta luges Päevalehte ja jutu jätkuks tõi välja, et näe, siin intervjuu Taavi Rõivasega. Ma siis hoolega uurisin, et mis päevapoliitiliselt toimub. Vältisime igasuguseid lähivestlusi. Rõivas oli ohutum teema kui igapäevased asjad. Isegi seksimine oli meie jaoks midagi kohustuslikku, mida parema meelega väldiks.

Elule lisas vürtsi noor sekretär

Üks hetk sain aru, et midagi muutus. Hommikused vestlused muutusid vabamaks ja üldse oli mees õnnelikum. Tean, et ta sai tööl palka juurde, mõtlesingi alguses, et parem tuju tuleneb sellest. Eksisin, küsimus oli milleski muus. Ma pole küll sündinud eradetektiiv, aga veidi jälgi ajades sain aru, et ta hoiab silma peal oma firma uuel sekretäril. 25aastane, brünett, joogatundides trimmitud kehaga, vaimukas, isegi mõistust veidi. Tegelikult ma pole ikkagi eradetektiiv, seda puistas ühel istumisel mehe töökaaslane, kes oli veiniga paar pokaali liiale läinud. Loomulikult alguses üritasin isegi üksi kodus olles nõusid visata ja vihane olla.

Pole just kõige mõistlikum mõte, sest mul oli kahju veiniklaasist, mille vastu seina viskasin ning neid pisikesi klaasikilde jäingi korjama. Kui rahunesin, siis mõtlesin, et võtaks mehe ette ja sõimaks ta läbi. Pärast seda kõnniks lihtsalt minema ja alustaks uut elu. Oot, just see ongi seebiooper. Mis uut elu ma alustan, üldiselt olen praegusega rahul ja draamat ma ei taha. Organiseerisin hoopis nii, et läksime koos välja. Õigemini kutsusin mehe töökaaslased meie juurde külla ja teiste hulgas ka tema.

Kolm on parem kui kaks

Praeguseks on sellest möödas kolm kuud ja ütleme nii, et oleme kolmekesi koos. Kõlab absurdselt, aga ta annab meie suhtele palju juurde. Kui varem läksime õhtul voodisse, panime tuled kustu ja soovisime teineteisele head ööd, siis nüüd magame kolmekesi. Ja isegi kahekesi olles on meil lõbusam ja kodusem. Ma polnud kunagi varem naisega maganud, aga kolmekesti on see kuidagi vabam. Ta pole nö võõrkeha, vaid osa meist. Me pole loomulikult sukad ja saapad, argielus elame ikka mehega kahekesti, aga nädalas vähemalt 2-3 päeva on ta meie juures. Soovitatakse igasugu suhteterapeute ja reise Taisse, kuid meile piisab ka sellest. Loomulikult ei julge ma sellest avalikult tuttavatele rääkida, aga eks pereelu jäägugi koduseinte vahele.

Kardan vaid ühte asja — kaua me nii jätkata saame? Minu ja mu mehe jaoks on see vägagi sobiv, aga arvan, et 25aastane sekretärineiu leiab endale ühel hetkel midagi põnevamat. Mõtlen tihti, kas siis läheb mu abielu edasi paremini või vastupidi, hullemini kui enne. Üks on aga kindel, üle mõtlema ma praegu ei hakka, sest kõik on hästi. Muigega pooleks: kolm on parem kui kaks.