Ahastuses lugeja: olen sunnitud ämmaga kokku kolima. Kuidas elada temaga koos nii, et me teineteist maha ei lööks?

 (47)
Ahastuses lugeja: olen sunnitud ämmaga kokku kolima. Kuidas elada temaga koos nii, et me teineteist maha ei lööks?
Photo by Cristian Newman on Unsplash

Ma üldse ei tahaks olla järjekordne naine, kes kurdab, kui nõme ämm tal on. Minu oma on tegelikult tore ja me oleme kõik need aastad viisakalt läbi saanud, aga trikk on ilmselt olnud selles, et puutume kokku nii vähe kui võimalik. Me oleme täiesti erinevad inimesed ja eks me tekitame teineteises ikka veel hämmingut ja võõristust nende erinevuste baasilt. See kõik ei ole aga oluline, sest ta on armastav vanaema ja hooliv ema ning lahke ämm ning mina loodetavasti normaalne minia. Nüüd aga mure — me oleme erinevate asjade koosmõjul peatselt sunnitud oma perega mõned kuud kuni aasta koos ämmaga elama ja kuna mu mees on suurema osa ajast eemal, siis saan mina põhilöögi enda peale.

Ma olen juba ette nii stressis ega oska kuidagi end maha rahustada, sest ma juba tean, milline see elu olema saab — mina peidan end meile eraldatud ruumides ja valvan kullipilgul, et ämm mu lapsi täielikult ära ei kaaperdaks ning meile natukenegi hingamisruumi jätaks. Võib-olla näen kõike liiga mustades toonides ja seeõttu oleks väga tarvis, et teised inimesed jagaksid oma kogemusi ämmadega koos elamise võimalikkusest või võimatusest.

Tagasi lapsepõlve "ema" kontrolli alla

Ilmselt on kõige peamine psühholoogiline tõke selles, et juba mituteist aastat oma elu peal täiskasvanud inimene olles tuleb tagasi pöörduda n.ö lapsestaatusesse. Ma tean, et ämm ei saa sinna mitte midagi parata, aga ta tekitab minus (ja mu mehes) tunde, nagu me oleksime teismelised, mitte täiskasvanud inimesed. Ta hakkab kloksuma ja kamandama ja üle hoolitsema. Eks seda teevad kõik lapsevanemad ja poputamine ning oma lapse lapseks pidamine ei lakka tema suureks kasvamisega, aga mul on tunne, et ma pean kõiges luba küsima ning aru andma, isegi kui seda tegelikult ei eeldata. Aga millises ulatuses peaksid asjad olema omavahel enne läbi räägitud? Kuidas see asi käib — istume maha ja paneme oma kohustused paberile kirja, et ei tekiks eeldusi/hõõrumisi ja ämmale tunnet, et meie elame tal kaelas ja mul tunnet, et meil pole mingit vabadust, sest ämm on perenaine? Olles ämma juures nädalakaupa varemgi peatunud, tean, et ma hakkan end tundma nagu kogemata tited taha saanud alaealine, kes peab end toanurka hoidma ja täiskasvanutel otsustada laskma. Ja kuigi see on suuresti mu enda komplekside probleem, on siin ikkagi see igikestev põlvkondadevahelise tõkke küsimus. Ma tahaksin teada, kuidas taluajal saadi hakkama nii, et minia kolis mehe vanemate juurde ja oligi nii kaua viies ratas, kuni vana pererahvas võimu üle andis? Kindlasti sõltus siin hästi palju inimestevahelistest suhetest ja oli paremaid ning hullemaid variante, aga kas siis tõesti olid ka egod väiksemad ja ei osatudki muud tahta?

Seotud lood:

Kuidas jagada kodutöid?

Ma tean, et enamik asju on läbi räägitavad ja ma pean leppima, et koos elades ei saa me eksisteerida täiesti eraldi leibkondadena. Ma tahaksin näiteks ise oma lastele ja mehele süüa teha, aga mu ämm armastab söögitegemist ning mul on paratamatult tunne, et kaks kokka kööki ei mahu. Mida siis teha? Leppida kokku vahetused? Pesu saame pesta eraldi, sest ma üldse ei taha, et ämm hakkab meie riideid pesema ja triikima. Poes käimised, arvete maksmised, aiatööd, koristamisgraafik jne — kõike saab läbi rääkida, aga kõige suurem mure on mul lastega. Ühtpidi on hea, et lapsehoidja on omast käest võtta, aga kuidagi pean tagama selle, et oma lapsi kasvataksime me mehega ikkagi ise ja ämm sekkuks võimalikult vähe. Eraldi elades olen suutnud seda tagada, koos elades on ilmselt võimatu. Teisipidi on mul jällegi ämmast kahju, et me keerame tema majapidamise pea peale ja eks temagi on harjunud üksinda elama ning kuigi ta ise meid kutsus, oleme me siiski segav faktor. Ma olen kõrvalt näinud, kuidas ämmad ja miniad koos elades hõõruvad ka selliste asjade pärast, kui palju pesupulbrit või šampooni keegi kasutab või kui tihti vetsus vett tõmbab, aga sellised suured asjad nagu oma mehe (ehk ämma poja) kohtlemine ja lapsekasvatamine on kohe kindlasti pinnuks silmas ja tekitavad salajasi või avalikke etteheiteid. Arusaamad privaatsusest, kohustustest ja vajadustest on läbi räägitavad, aga enamasti jäävad need jutuajamised pidamata, sest ei taheta teist poolt solvata või survestada või eeldades, et aeg ise asjad paika loksutab. Tegelikkuses ollakse aga siiski võõrad, kes on elu poolt kokku lükatud ja kui oma lähedase tüütuse korvab armastus, siis kaugemate sidemete korral pole seda leevendust kusagilt võtta.

Loe veel

Meie kooselamine on küll ajutine, aga ma ei tahaks, et see oleks pidev positsioonisõda ja stress kõigile osapooltele. Palun soovitusi ja nõuandeid.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare